AJALUGU
Eugeenika Eestis ja mujal

Inglise õpetlase sir Francis Galton (1822-1911) ideed koos C. Darwini evolutsiooniõpetusega levisid kiiresti üle maailma. Sajandivahetuseks olid nad jõudnud ka Venemaale ja Eestisse.

1912-1913 töötas Tartu Ülikooli hügieenikateedri juures väljapaistev vene mikrobioloog N.F. Gamaleja. Tema loeng "Eugeenika ülesannetest ja püüdlustest" trükiti 1912.a "Postimehes". F. Galton avaldas 1869 oma töö "Hereditary Genius" ja hiljem "Studies in National Eugenics, Eugenic asa Factor in Religion". Teine vene õpetlane hügieeniprofessor E.A. Sepilevski, kes töötas Tartu Ülikoolis aastail 1904-1918, oli samuti üks neist, kes oma kirjutistes nagu "Rassihügieeni alused ja vahendid" (1914) propageeris eugeenikaalast õpetust. Mõlemad teadlased suhtusid tol ajal positiivselt küsimustesse, mis olid seotud inimkonna jaoks tehtava tõutervishoiu parandamisega. Nad nägid tõutervishoiu ülesandeid eelkõige elanikkonna hulgas hügieeniliste abinõude rakendamise ja vaimuhaiguste ning alkoholismivastases võitluses.

Eugeenika areng Eestis

Seoses eesti rahvusliku kodanluse majanduslike positsioonide tugevnemisega 19.saj lõpul ja 20.saj algul suurenes kiiresti ka eesti rahvuslik intelligents. Kuna eesrindlike eesti loodusuurijate-materialistide väljakujunemine ja areng toimus vene teaduse mõju all, mil darvinismi ümber käis rahvusvahelises ulatuses äge võitlus, siis suutsid Eestis seda õpetust arendada arstid R. Aavakivi, A. Alver, J. Sarv, keeleteadlane J.V. Veski, loodusteadlane Johannes Piiper, Mihkel Pill jt. Oma sõnavõttudes, populaarteaduslikes raamatutes ja loengutes ja retsensioonides populariseerisid pärilikkusõpetust ja eugeenikaideid mitmed TÜ arstiteaduskonna õppejõud. Eestis ilmus 1914.a J. Tõnissoni ja V. Ridala raamat "Tõu küsimustest" "Postimehe" juures iseseisva raamatuna. Eesti eugeenika seltsi "Tõutervis" loomisega 1924.a intensiivistus rassihügieenialane ja pärilikkuseõpetuse propageerimine veelgi. Kõige enam artikleid ilmus tol ajal meditsiinidoktor Hans Madissoni sulest ja 1935.a raamat "Tõutervishoid ja rahva tulevik", kus autor arutles pärilikkuseõpetusest, selgitas näidete varal tðehhi munga Gregor Mendeli õpetuse põhialuseid ja andis ülevaate eugeenika põhijoontest. Veel käsitlesid neid küsimusi ülikooli bakterioloogiaprofessor Karl Schlossmann "Steriliseerimine oleks vigastamine" (1927 "Postimees"), meditsiinidoktor K. Lellep artiklis "Eestlane" (1928), Villem Ernits kirjutises 1924.a "Postimehes" "Villem Reimanist Eesti rahva tõutervise küsimuse käsitajana", kus ta andis ülevaate V. Reimanist kui ühest karskusliikumise omaaegsest juhist. Tervishoiu ülesandeid Eestis käsitlesid oma töödes Eesti rahvusliku arstiteaduse rajajaid Albert Valdes, tolleaegne psühhiaatriaprofessor M. Bresowsky, pediaatriaprofessor Aadu Lüüs, med.doktor J. Vilms jt. Aastal 1927 anti välja tõutervishoiu käsiraamat "Pärivus ja valik", mille koostajad Madisson, Lüüs, Vilms, Audova olid aastaid avaldanud ajakirjas "Eesti Arst" oma mõtteid eugeenikaliikumise kohta.

Eesti eugeenikaliikumine sai sisse sellise hoo, et 1935.a pandi Eesti Vabariigi valitsusele ette ka Eestis sisse viia alaväärtuslike isikute steriliseerimise seadus, mida jõustuski 1936.aastal. 1938.a hakati eugeenikat kui spetsiaalset õppeainet õpetama TÜ arstiteaduskonnas, õppetooli juhatas prof. Hans Madisson. Lähtudes sotsialistliku moraali humaansetest printsiipidest tühistati steriliseerimine Nõukogude Eesti valitsuse otsusega 23.okt. 1940.a. F. Galtoni eugeenikast on tänapäeval jäänud vaid kriitiline analüüs ja "ratsionaalne tuum", - idee muuta inimkonda paremaks. Ülesande lahendamine, mis on seotud inimese päriliku tervisega, jääb ka praegu eetika ja moraali filosoofiliseks arutluseks koos revolutsiooniliste uuringutega inimgeneetikas ja molekulaarbioloogias.

Õpetuse levik mujal

Nüüd lähemalt Soomest ja muust maailmast. C.A. Borgströmi väitekiri "Tillämpningen av lagen om sterilisering i Finland" 1956.a käsitles Soomes teostatud steriliseerimist ja eugeenikaõpetuse levikut. Kastratsiooni, millesse liituvad usulised motiivid, teati juba Kreeka mütoloogiast. Esimesed kirjalikud meeste steriliseerimisega seotud allikad leiduvad aga alles aastast 1785. Esimene tuntuim vasektoomia tehti Rootsis Uppsalas aastal 1897 ja samal ajal õnnestus see ka Chicagos USAs. Esimene munajuhade ligeerimine naisel õnnestus 1881 ja salpingektoomia (munasarjade eemaldamine) 1891. Aastal 1899 esitas sakslane Paul Näcke avalikult vajaduse eugeenika seaduslikkuse kohta. Aastal 1909 Bremenis peetud alkoholismi ravimist käsitlevas kongressis esitas Ernst Rudin põhimõttelise üleskutse parandamatute alkoholistide steriliseerimiseks. Esimesena Euroopas sündis steriliseerimisseadus Ðveitsis, Waudis. Seejärel Inglismaal, Hollandis, Ungaris, Tðehhoslovakkias ja Poolas. Seadus polnud ametlikult jõustunud, kuigi seda kasutati. Ka Rooma paavst Pius XI andis sellele keelduva otsuse. Soomes oli eugeenikaalane konverents 1912.a, kus Albert Björkman tõi esile idee vabatahtlikkuse alusel steriliseerida rasked kurjategijad-mõrtsukad, idioodid, imbetsillid, kramptõvehaiged-epileptikud, kroonilised vaimuhaiged. Aastal 1925 esitas Adolf von Bonsdorff Helsingis arstide konverentsil mõtte, et aastaid haiglates viibivad raskekujulised ja parandamatud vaimuhaiged ja kaasasündinud raske alaarenguga haiged võiks steriliseerida rassihügieeni ja sotsiaalsetel näidustustel. Soomes moodustati valitsuskomitee 1926 ja seadus steriliseerimise kohta jõustus parlamendis 1935, samuti kui sunniviisiline steriliseerimine oli võimalik ka vabatahtlik. Indikatsioonid olid siis rassihügieenilised, sotsiaalsed ja arstiteaduslikud. Täpselt oli seadustatud, et steriliseerida võis vabatahtlikkuse alusel üle 18aastast, siis, kes ei olnud raske sotsiaalsuse tõttu võimelised ise järglasi kasvatama või oli parandamatu vaimuhaige. Soomes steriliseeriti aastatel 1935-1955 2087 inimest, vanim oli 58aastane püsivalt vaimuhaiglas viibiv skisofreenik, kes suguliselt teisi ära kasutas. Kui aastatel 1935 ja 1950 oli tegemist rassihügieeniga, siis aastal 1985 võeti vastu seadus vanuse ja laste arvu põhimõttel steriliseerimiseks, mis kehtib ka praegu. Inimest võib steriliseerida, kui ta on üle 30 aasta vana ja ta on sünnitanud kolm last, või tal on koos abikaasaga või üksi kasvatada kolm alaealist last. Näiteks aastal 1986 tehti naistele 12 000 ja meestele alla 1000 steriliseerimise Soomes. Eugeenikast on tulnud tänapäeval Põhjamaades raseduse vältimise vahend. Vanuseraja ja lastearvu põhjal otsustab steriliseerimise arst, komplitseeritud juhtudel kaks arsti, Riikliku ravimiameti kinnitusel.

Faðistlik psühhiaatria on seotud ainuüksi Saksamaaga ja aastaga 1933, kui võimule tulid sotsiaalnatsionalistid A. Hitleriga eesotsas. Ametlikult oli freudism kui juudi õpetlase loodud psühhoanalüüs keelatud ja mittekasutuskõlblik. Psühhopaatia kui isiksuse häirete diagnoosi kasutati väga kergekäeliselt, lisaks oli psühhiaatriklassik ja psühhopaatia klassifitseerija Kurt Schneider Whermachti ülemarst. Teise maailmasõja algusega algas just saksa rahva puhastamine, siis steriliseerimine, eutanaasia ja 900 Saksamaa hooldusasutuses surmati 150 000-200 000 saksa soost inimest, siis vaimuhaiged sündinud idioodid, rasked traumaatikud, epileptikud jm. Aastaks 1945 oli arhiiviandmetel 350 000 steriliseeritud seaduslikkuse alusel, mis kehtis natsi-Saksamaal. Kuigi eutanaasia põhjustas hämmingut ka saksa arstide hulgas, vaatas ka kogu muu maailm eesotsas katoliku ja protestantliku kirikuga Hitleri tegudele ja saksa psühhiaatriale tol ajal läbi sõrmede. Ajaloost on nii mõndagi õpitavat. Nüüdisaja mammutprojekt (Human Genome Project) haarab sadu geeniuurijate rühmi maailmas. Viimaste uuringutega on jõutud tulemusteni, et inimese genoomis on 40 000-60 000 geeni, mis koordineerivad inimese umbes sada tuhande miljardi raku kõiki omavahelist tegevust. Kõik geeniuuringud nüüdisajal tegelikkuses teenivad meditsiiniteadust, leidmaks uusi ravimeid ja hoidmismeetodeid raskete haiguste ravimiseks.

JAAN OLARI,
Tervalamma Rehabilitatsioonikliiniku ülemarst, psühhiaater