Ootamine on tugi meie unistustele

Ootamine on osa argipäevast, tugi meie unistustele. Võib-olla üks ebameeldivamaid, tüütumaid asju. Mõnigi amet seisnebki suures osas ootamises; meenuvad uurijad-detektiivid, transporditöötajad, sõjaväelased... Bulgaaria kriminaalkirjanik Bogomil Rajnov kurtis ühe oma teose alguses, et ootamine, vahel monotoonselt päevade kaupa, on vahest maailma raskeim töö. Me kõik ootame aeg-ajalt midagi - oma töös või eraelus, rahaülekannet, sõnumit, juhust jne. Vahel viib see lõputu ootamine stressini.

"Nüüd ootan Carnaci rongi ja mul on kohutav uni," kirjutab Mika Waltari 1928. a Aubray raudteejaama ootesaalis Prantsusmaal. Oodatud on aastasadu mitmes kohas, moderniseerumise tulemusel ootamine teatus mõttes struktureerus: selleks loodi omad kohad, nt ootesaalid, kus ainult oodataksegi.

Aeg on raha

Modernkultuuris kujutatakse aega majanduslike väärtuste toel. Seega aeg või ooteaeg omandab rahalise väärtuse. Räägime aja raiskamisest ja säästmisest või ajalisest ressursist, mida teadlikult kasutame või mida on liiga vähe. Samuti peetakse aega hüveks, mida võib teistele loovutada või mille pälvimise eest võib osutada tänu stiilis: "Aitäh, et mulle aega pühendasite."

Filosoof Guy Debord juhib tähelepanu tõsiasjale, et modernühiskond otsib jätkuvalt aega säästvaid lahendusi: üha kiiremaid liikumisvahendeid, üha kiiremaid arvuteid. Kuid ta osutab, et samal ajal kujuneb probleemiks säästetud aja kulutamine. Kiirete tehniliste lahenduste ning efektiivse klienditeeninduse ühiskonnas on ootamisest saanud tähtis sotsiaalne toiming. Moodne ootamine sünnib just täpsetest ajalistest punktidest. Kellapealt arsti vastuvõtule minnes tuleb ju tavaliselt ikka oodata.

Mineviku ja tuleviku vahel

Ajaloolane ja filosoof Reinhart Koselleck tõdeb oma teoses Vergangene Zukunft, et ristiusu ajalugu on suuresti ootamise ajalugu. Ootamise objektiks on olnud prohvetite ennustused, Lunastaja tulek, ülestõusmine või viimne kohtumõismine. Ka unistus kommunismi võimalikkusest liitub lääne ootuskultuuiga. Räägib sellest ju ka vana Nõukogude anekdoot:

"Kommunism paistab juba horisondil," hõiskab Hrustsov ühes oma kõnes. Publiku seast kostab küsimus: "Seltsimees Hrustsov, misasi on horisont?"

"Vaadake sõnaraamatust järgi," kohmab Nikita Sergejevits. Koju jõudnud, leiab uudishimulik küsija raamatust järgmise vastuse "Horisont - näiv piirjoon, mis eraldab taevast maast ja mis eemaldub, kui talle läheneda."

Ootus sünnib kogemusest

Koselleck räägib ka nn ootushorisondist. Tema hinnangul moodustub lugeja ootushorisont ala tundmisest ja varem loetust. Sel juhul loovad kogemused ootuse. Iga kogemus viimistleb ootushorisonti ja mõjutab järgnevate teoste vastuvõttu. Niisiis liituvad kogemus, ajalugu ja ootamine juba mõisteliselt. Ootamine ei ole ainult tulevikku suunatud, kuna ootused sünnivad varasemate kogemuste põhjalt. Nii võikski kujundlikult öelda, et näiteks jaama ooteruum on nagu vaheseisund olnu ja tuleva vahel. Ootaja on lahkunud olnust, mida enam pole, ta ootab tulevat, mida pole veel tulnud.

Olevik ja tulevik kohtuvad

Seda vaheseisundit kirjeldab hästi stseen Lev Tolstoi romaani Anna Karenina lõpust, kus Anna astub raudteejaama ootesaali, kus ta mõtiskleb olnu ja tuleva üle. (...ja vahepeal mõtles ta, kuidas elu võiks veel olla õnnelik ja kui valusalt ta armastas ja vihkas teda ja kui kohutavalt ta süda tagus.) Anna jaoks on ootus pidev olnu ja tuleva vaheline kahekõne. Ta jälgib möödakäijaid, meenutab juhtunut, mõtiskleb tulevast.

Koselleck leiab, et ootuses on tulevik olemas nüüdsama. Põhimõtteliselt arutles juba ka kirikuisa Augustinus olnu ja tuleva suhet praegusesse hetke. Tema hinnangul polnud minevikku ja tulevikku põhiliselt olemas. Ta ütleb:

"Lihtsalt öeldes on kolm aega: mineviku olevik, oleviku olevik ja tuleviku tulevik. Need kolm on miskitmoodi meie hinges, mujal neid ei näe. Mineviku olevik on mälu, oleviku olevik on tähelepanek/vaatlus ning tuleviku olevik on ootus."

Tundevaeva tulevikus pole

Lootus ja lootusetus tähistavad tuleviku realiseerumist käesolevas hetkes. Või näiteks 58aastane Karl Ristikivi kirjutab 1. mail 1971: "Ja ikka on nii, et ei saa enam elada olevikus. Puud ja lilled, mis õitsevad, ei õitse nüüd ja siin, vaid on ainult kunagi õitsenud puude ja lillede peegeldus. Kuigi siis polnud lugu sugugi parem. Isegi mitte omal ajal Tartus. Mustad varjud ei puudunud ka sel ajal. Aga need on kuidagi haihtunud. Ja järele on jäänud ainult kahetsus, et ma ka sel ajal ei osanud olevikus elada."

Rene Descartes' käsitleb teoses Meeleliigutused (Passions de l'ame, 1649) tundemõjude ajalisust. Kui mõtleme meeldiva saavutamisele, ärkab meis lootus, samas halba aimates hirm. Minevikku suunatud tunded võiksid ehk olla kahetsus, häbi ja tundetusk. Descartes tõdeb, et tundevaev ei puutu tulevikku, ikkka olevikku või minevikku.

Raudteejaam - ootamise pühakoda

Kärsitu ootamine võib avalduda kehalise innukuse või ägeduse, frustreeritud jalutamise, punetamise, närvilisuse, ohetena. Mika Waltari kirjutas 1929: "Ma igatsen reisilemineku päeva nii piiritult, et see tekitab lausa füüsilist valu."

Paremaid näiteid ootamise kui omaette eluvormi kohta ongi raudteejaama ootesaal, mis omal moel on ka näitelava. Jaama ootesaalis on tulevik kohal ka arhitektuuris, kujutluses, kõnes. Raudteejaamas ei oodata vaid eesolevat, vaid konkreetset kultuuritoodet, rongi, mille saabumist ennustavad ootesaalis lugematud märgid. Artur Alliksaar kirjutab:
Perroon on pikk ja hämar nagu resignatsioon puberteedilävel.
Jaamaülemal on karuohakas käevangus.
Sellega kõditab ta ootajate uudishimu.
Sellega toibutab ta reisijate iseteadlikkust.
Ülem kannab eeslimaski ja kellukest varrukal. /-/
(Ootesaalis)

Ootamine müügiks

Ootamisest tingitud jõudeolu on ammu püütud sisustada kõikvõimaliku meelelahutuse jms. Juba 1800. aastail oli jaamades restoran. Oodata võis süües ja see kehtis ka tsaariaegse Tartu raudteejaama puhul. Eri kultuursed ajaviited on niisamuti rongi- ja lennujaamades soositud aja surnuks löömise viisid. Hiljutine uurimus näitas, et suurem osa ootajaist soovis veeta aega koomikseid või lehti lugedes. Ootusseisundit kasutatakse aktiivselt ka informatsiooniks, reklaamiks. Jaamades müüakse hulgaliselt ka kõikvõimalikku pudi-padi, millest reisil pole mingit kasu. Kui poleks ootamist, poleks ka poekesi.

Pole ka ime, et raudteejaamad olid 1920. aastate Euroopas esimesed avalikud kohad, kuhu paigutati maiustuste, joogi- ja hasartmänguautomaate.

Seega on ootamine tähtis kultuuriline tegevus. Moodne ootamine sündis aja standardiseerumise kõrvaltootena, efektiivsuse tühikäiguna, kuid praegusel hetkel on jõudeolu ja ajaraiskamine paratamatus. Minevikku enam ei ole ning tulevikku pole veel saabunud. Kõik sünnib praegu.
Teises nurgas tukutakse.
Magusalt ja raskesti.
Lohisevate sammudega hiilib aeg mööda ja tuleb jälle tagasi.
Lillakas vari vigiseb unes nagu näljane hüään./-/
A.Alliksaar (Ootesaalis)

RAUL TOOMAN

Kasutatud Mika Waltari: Matkakertomuksia. Guy Debord: The Society of the Spectacle. Reinhart Koselleck: Futures Past. Hannu Salmi: Odottamisen historiaa. Rene Descartes: Descartes.