Uus raamat vanadest raviviisidest

Hiljuti tutvustati Valga muuseumi ajaloopäeval arvukatele kuulajatele Võro Instituudi vastset raamatut: "Rahvaarstid Võrumaalt. Noor ja vana Suri Hargla kihelkonnast."

Soovisin Valga Keskraamatukogust seda Marju Kõivupuu raamatut endale laenutada. "Kahjuks on see väljas. Kui tõsiselt soovite, panen teid järjekorda," vastas näitsik leti tagant. Soov oli tõsine, ehkki alles mõni päev tagasi kuulsin muuseumis sellest raamatust esimest korda. "Olete üheteistkümnes, me teatame teile koju." Tegin kiire arvutuse: 10 x 2 nädalat, kuus on 4 nädalat. Kui väga hästi läheb, saan raamatu jaanipäevaks kätte. Oleks mul "õitsev roos rinnas", mida ainult imearstid oskavad ravida, jõuan enne jaanipäeva ise Helme kalmistule.

Nali naljaks, aga vähemalt Valgamaa suurimas raamatukogus on folklorist Marju Kõivupuu (1960) raamatu järele tõeline buum. Viiruslik plahvatus lugejate seas, kui väljenduda tohtrite keeles. "Oli ta meil uudiskirjanduse letis, keegi ei teinud väljagi. Aga nüüd, anna ainult minna!" naersid raamatuhoidjad.

Suri oli roosi arst

Sain raamatu mujalt, sest jaanipäevani on palju aega. On ikka toreda raamatu presidendi peapreemialaureaat (1995) rahvaluule kogumise alal, magister Marju Kõivupuu kokku kirjutanud. Vanadele rahvaarstidele on lähenetud teaduslikult, rahvaluule varasalved põhjalikult läbi tuulatud, raamat kokku pandud otse kodu-uurimusliku asjalikkusega. Ja samal ajal milline huumor! Kujutan ette, et kui rahvaarstidest Suridest oleks kirjutanud ajaloolane või arst, poleks niiloetavat raamatut olnud.

Katkend raamatust:

"Suri oli roosi arst. Mina isegi käisin mitu korda. Õel oli põlves roos. Siga oli tahtnu ammuste. Mina pandsin piiritust pääle. Sangaste arst andis ihtioli salvi. Suur valu. Pandsime ööse Koikkülla -- sinna oma 60 kilomeetrit -- Suri manu. Suri ütles: "Sellel ei saa midagi teha, mäda pesa on sehen. Mis es tule kolmandal pääväl. Pahaloomuline ei ole, jalast ilma ei jää." Oligi nii. Tõmmas seitse auku sisse (RKM II 226, 32/3 (12).

Anton Taitsi ehk Noore Suri arusaamad roosi olemusest ja ravist tuginesid ühelt poolt rahvapärimusele ja teisalt Piibli rahvapärasele tõlgendusele.Peeter Pettai (Anton Taitsi onupoeg - H.S.) sõnutsi eristanud Noor Suri 9 sorti roosi:

"On olõman ütessä sorti roosi. No vot see kõik om Piiblist võetu: Jeesus saatsõ jüngri Ketsemanni aida, ütel et minge murtke roos ja arstke rahvast."

Roosi jaos oll` Antsul (kodused kutsusid Antonit Antsuks - H.S.) tinast palutedu grahviitpliiats. Valga arst' Müllerson sellätä, et roos taht sooja. Ants võtsõ sinitse paprõ ja naksi sinnaq pääle tsõõrõ keerutama. Sinine papõr ja grahviit andsõ magneesivällä. Ku pääle pandaq, hoit sooja. Leningradist ja Moskvast käüti. Kõgõ hullõp oll' õitsva roos (EKRK I 89, 48/9 Hargla)."

Raamatus on 4 peatükki, rahvameditsiinist Eestis 19. saj II poolel ja 20. saj., koolimeditsiinist Eestis 19.-20. saj, Suridest, tüüpilistest Lõuna-Eesti rahvaarstidest. Suride arstijahõimuga seotud pärimutest.

Suride arstidünastia

Nime Suri järgi teati 19.-20. saj Lõuna-Eestis, Taheva-Laanemetsa-Koikküla kandis praegusel Valgamaal elavaid külatarke Taitse. Tuntuim ja rahvaravijana edukaim oli Vana-Suri -- Kusta (Kosma) Taits (1842-1921). Arstijana oli tegutsenud ka Kusta ema Liis Taits. Viimane Suride arstidünastias oli Kusta poeg Anton (Ants) Taits (1902-1956), keda kutsuti Noor-Suriks. Eesti Rahva Muuseumi materjalide põhjal ei tundnud Kusta Taits raha ega kirjatähte. Tema arstimine toimus aga nii:

"Keerutas suure lattinaelaga kas tühja ehk vee või viina sees pottis; posises kas rasva ehk viljaaine peale, posises ka kõige (haige?- H.S.) koha peale seda käega vajutades,(-)tegi roosi haiguse paberid sinist paberit määrides rasvaga ja kuulutas mitmele haiguse sündimise aega ja kodulist olukorda..(-) Ta oli sedakorda kuulsaks saanud, et vene ajal peaaegu üle riigi juhtus tema juurde abiotsijaid."

Kusta Taitsi pojal Antonil oli vähemalt 6 klassi Kaku koolis Laanemetsas läbi käidud.

"Koolin oll' ulakas, täpselt nigu Toots. Kakul oll' vene koolimaja tii veeren ja tõsõl pool luteri kool. Sõda oll' kõik aig nigu Tootsil mõisapoistega. Tia oll' meil väepealik..."

Anton Taits õppis apostliku-õigeusu algkoolis ja "sõdis" luteri-kooli poistega. Tema ainuke poeg Voldemar (1925) sõdis aga II maailmasõjas sakslaste poolel. Senini ei teata, mis tast sai. Räägitakse, et saanud Venemaal surma. Teised jälle on kindlad, et Voldemar Taits oli pärast sõda Lääne-Saksamaal. Ehk keegi lugejatest teab täpsemalt?

Rahvapärimuse kohaselt pääses Anton Taits oma nõiavõimete tõttu küüditamisest:

"Kui Suri autole tõsteti, ei läinud auto paigast liikuma. Kui maha tuli, auto käivitus. Ja nii mitu korda. Tuli Suri minema saata"(Helme).

Kümmekond aastat rahvapärimusi korjates sattus raamatu autor ka lugudele Vale-Suridest. Üks Vale-Suri tegutsenud Karksi kandis, üks ennustanud Suri-pähe Tartumaal (muide, õigesti!). Aga Suri-roll tuli hästi välja ka mitmel naabrimehel:

"Tõrvan olli miilits, tolle naine om mulle sugulane. Naine oll' aiges jäänu. Miilits tulli minu poole, et lääme Suri juurde. Mina ütlesin, et joome parem viina ära, mis sul kaasas om. Ja küüsse kaupmehe käest:" Anna mulle sada grammi suhkrut." Siis olli suhkur tseki pääl. Kaupmees andis. Miilits viis suhkru kodu ja küsis, et kas mett ka võib panna, et rohkem saada. Ma ütlesin: "Pane pääle, aga naardaq ei tohi, muidu annad kätte." Naine tarvitas suhkru ära ja saigi terves. Ja tänapäevani terve. Inimesel pääb ainult see usk olema, et terves teeb" (Karula, Hargla).

HANS SALM