Rahulolematud naised

Hiljuti kuulsin pealt üht küllaltki mõttetihedat jutuajamist. Vestlejaiks olid kaua aega üksteist tundvad inimesed. Jutt käis inimestest.

Räägiti kahest õrnema soo esindajast, keda töökollektiivis ei suudetud kuidagi omaks võtta. Mõlemat naist, ehkki nad teineteist ei tundnud ja seega ei saanud kokku leppida ühistes käitumismallides, liitis üks sarnasus: nad ihaldasid ikka rohkem ja rohkem võimu, ja selle nimel katsusid põrmustada kõiki, kes seda takistasid või isegi võisid seda teha (!).

Kuidas nad käitusid?

Möödus päevi, kus nad tundusid nagu kõik teisedki, omaette tööd nohistavad ja seltsivad, armastusväärsed ja abivalmis, siis aga...

Ei aidanud uss ega püss. Hommikust õhtuni istus daam kui sütel, paiskas vihanooli siia ja sinna, läites sellega ümbritseva õhustiku, mis särises ootusrikkalt, et küll sellest ikka üks korralik tulevärk lahvatab.

Elu ja kõigi peale vihane ootas ta ehk endaga rinda pistjaid, saamaks kaifi tormilisest tulevärgist. Eks esialgu näkkas ka...

Hiljem hakkasid töökaaslased asjale teise pilguga vaatama. Katsusid säästa ennast ja tüliõhutajatki.

Ent mõtlema sundis iga selline olukord ikkagi. Pagana raske on ära aimata inimese lapsepõlve, noorusaja või teab mis aja juhtumisi, ebaõnne, raskusi, milles murdutakse jne. Inimene ei räägi ju neist, sageli suunab uudistajad hoopis valedele radadele. Nimme.

Tõesti, inimene näib elusolenditest kõige nõudlikum ja ablas. Sageli on ta tüdinud sellest, mis tal on, kaebleb selle järele, mida veel pole. Võimendab oma pettumusi, tõrjutust, vaevu, muresid, rõhutust.

Viha on aga enesemürgitamine. Idamaades usutakse, et vihkamine võib tappa.

Ka peetakse seal kandis vist rohkem täielikuks hullumeelsuseks raisata oma väheseid päevi, mida inimeste keskel veedetakse, nende vihkamiseks ja põrmustamiseks.

Üks neist naistest vahetas töökohta, lootes muu seas, et kohtub uues kollektiivis väärilisemate kaaslastega. Jääjate kergendusohkesse jäi väike kahtluseraas - kui ta oma haava endaga kaasas kannab, ei too koha vahetus head, vaid veelgi suuremaid kannatusi. Kui inimene ise pole valmis muutuma, pole välisel värgil mingit mõju.

Eks juba vanal ajal teati, et alati tuleb leida mingi arstim viha ja teiste hingepuhangute vastu. Sest paraku on nii - haav, mida suure innuga kratsitakse, hakkab viimaks vaat et naudingutki pakkuma.

Nii arutleti ja heietati ning mulle tundus, et rääkijail oli huvitav. Sageli meeldivadki inimestele halva iseloomuga ja õelad inimesed, kuid eeldusel, et nad on huvitavad.

Mõtlemisekoht, nagu ütleb alatihti üks kolleeg.

SILLE MAKSIMOV