Gerda P. Paidest soovis teada, kas pidalitõbi on Eestist kadunud.

Pidalitõbi ehk leepra on raske krooniline nakkushaigus. Hiinas ja Indias tunti leeprat juba enam kui 3000 a. e.ma. Eestiski on see haigus kaua tuntud. On andmeid, et see jõudis Eestisse 13. saj. Arvatakse, et haiguse levitajateks olid ristirüütlid. Ilmselt polnud haigeid vähe. Neid hakati isoleerima eri haiglatesse. Näit tegutses Tallinnas leepravendade maja. Seda asutust hakati hiljem kutsuma Jaani seegiks. Tänaseni on säilinud Tartu maanteel seegi väike kirik.

Leeprahaigeid on Eestis praegu väga vähe - kümne ringis. Vaatamata sellele peab arvestama, et on siiski võimalik uute haigusjuhtude teke. Muide, on veel maid, kus leepra on suureks probleemiks.

Kuna see on perekonniti esinev haigus, siis inimesed, kelle sugukonnas on olnud leeprajuhtumeid, peaksid olema eriti tähelepanelikud enda suhtes. Pidalitõve peiteaeg ori enamasti pikk, isegi kuni 40 aastat. Seetõttu haiged võivad olla vanemad inimesed. Neid võib olla sattunud ka hoolduskodudesse. Leepratekitaja avastati alles 1871. a. Peetakse võimalikuks haigustekitajate sattumist organismi hingamiselundite ja nahavigastuste kaudu, kusjuures on oluline aastatepikkune perekondlik kontakt.

Kuidas leeprat ära tunda? Haiguse esimeste nähtudena võivad esineda kõhnumine, seedehäired, närvi- või "reumaatilised" valud, nohu jm. Haigusele on iseloomulikud naha nähud - punetav laiguline lööve. Võivad ilmneda muhud, mida nimetatakse leproomideks (leeprabaktereid sisaldavad nahaköbrad), mis esialgu on nahaga sama värvi või vähe punasemad. Olen näinud leproome ninas, mille tulemusena nina deformeerus. Mõningatel haigetel muhud laatuvad ning tekib omapärane nn. lõvilõug. Kulmud ja ripsmed võivad välja langeda. Osal haigetel täheldatakse valutundlikkuse häireid. Näiteks inimene põletab sõrme, kuid ei tunne valu. Esinev haav või haavand ei ole üldsegi valulik.

Lihased kõhetuvad, tekivad kontraktuurid. Eestis esinenud leeprahaigetest ja nende probleemidest on kirjutanud Aadu Hint.

Tähtis on, et leeprahaige võimalikult varakult satuks nahahaiguste arsti juurde. Praegu on olemas väga tõhus ravi, mida saab teostada ka kodus. Erilist tähelepanu tuleb pöörata haige kontaktisikutele, aeg-ajalt peab neid meditsiiniliselt kontrollima.

Mitte ainult meditsiini-, aga ka hooldustöötajaid peab informeerima, kuidas ära tunda leeprat. Näiteks möödunud aastal toimus Põhja-Tallinna sotsiaalhoolekande osakonna õppepäev hooldustöötajatele. Selle viis läbi seniorarst Anne Sarv, kes sageli esineb leepraalaste loengutega. Ta on meie parim leepratundja, oma eriala entusiast, kes on alati nõus igat-pidi aitama ja konsulteerima leepra küsimustes.

NAOMI LOOGNA,
professor