Nad kloonivad nii või teisiti

Inimese kloonimise puhul on aastaid räägitud eeskätt eetikast ja ka kõige kõrgemal tasemel on selle vastu astutud sõnas ja teos.

19. sajandi algul süvenes Mary Shelley inimese ja teaduse salakäikudesse. Tulemuseks oli Frankenstein - surnu kehaosadest kokku korjatud ning välguga ellu äratatud uljas inimkoletis. See monstrum sai lõpuks oma looja, teadlase hukatuseks. Nüüd, 200 aastat hiljem andis seesama vana hea Inglismaa esimesena Euroopa Liidus loa inimembrüo kloonimiseks.

Inimembrüo kopeerimine on lubatud erinevatele haigustele ravi leidmiseks, kuid seadus annab võimalusi laiemalt.

Kuigi üldine arvamus inimese kloonimise kohta on tauniv, hakkab maailm mõttega tasapisi harjuma. Argumendiks on kindlasti saanud sel teel ravivõimaluste leidmine rasketele haigustele nagu vähk, leukeemia, Parkinsoni tõbi jpt. Inimest, kes geeniteadusest ja meditsiini üksikasjadest suurt ei tea, on kerge üldise jutuga petta või hämmingusse ajada. Mida sellest arvata? Spetsiifiliseks minemata prooviks tuua välja mõningaid maailmas levivaid seisukohti ja mõttesuundi geenieetika ja kloonimise teemal. Kindel näib, et teadlased jätkavad pöördumatut rada inimene saab kloonitud. Väga oluline on sel juhul, millised on esimesed tulemused. Ehk kas kloon õnnestub. Kui ei, annab see kogu teadusringkonnale võib-olla saatusliku hoobi.

Ohud ja võimalused

Geenitehnika arengu puhul on need kaks olulisemat märksõna. Asi on tõsine: moodsa geenitehnoloogia abil avaneb inimkonnale esmakordselt võimalus mõista ja ümber töötada oma genotüüpi (pärilikkust) ning soovi korral mõjutada oma järglaste omadusi. Vaevalt et ükski teine inimese leiutatud tehnoloogia on äratanud sedavõrd laialdasi ja raskeid eetilisi, sotsioloogilisi ning juriidilisi küsimusi. Me vajame tõelisi asjatundjaid, et eristada eetilised probleemid üksteisest. Eetiliselt usaldusväärse geenitehnika arendamine vajab lisaks avalikule arutelule ka tugevat geenitehnoloogilist asjatundmist. Geeniteadlase rolliks arutelus on jagada teavet meetoditest, mida uurimus kasutab; mõjudest, mis meetoditel on ning kuhu meetodite rakendamine võib päädida. See eeldab nii sügavaid geneetilisi teadmisi kui võimet mõelda perspektiiviga: hea uurija võimete hulka peaks kuuluma võime kujutada ette seda, mida veel ei teata, kuid mida võib kõigi eelduste järgi oletada olemas olevat.

Ent geenitehnika eetiliste normide loomist ei saa siiski jätta ainult geeniuurijate asjaks. Ühiskond on keeruline kooslus, kus üks tahk mõjutab teist. Ei tohi unustada traditsioonilisi väärtusi, loomupärast ettevaatlikkust, looduslikkust - kõike seda, mille eest inimkond on kandnud hoolt aastatuhandeid. Geenitehnika võidukäik ei saa olla sama sirgjooneline kui see on aset leidnud informaatikas. Me ei käsitle ju mingeid väliseid tehnilisi hüvesid, vaid omaenda ja järglaste eluvõimalusi ning tervist reguleerivaid bioloogilisi tegijaid. Seetõttu ei saa geneetilise info kasutamist dikteerida majanduslikud või teaduslikud intressid.

Nagu teada, kavatseb teadlaste grupeering ühes Vahemereäärses riigis lähemal ajal inimese kloonida. Kampaania taga on hulk lastetusele spetsialiseerunuid kliinikuid USAs ja Itaalias. Seekord näib olevat tegu esimese tõsise ettevõtmisega. Kliendile maksab kloonimine eeldatavalt 50 000-80 000 dollarit.

Kloonil üks vanem

Kloonimise puhul ei kasvatata isendit sugurakkudest, vaid mingit muudt üüpi raku geeni kasutades. Rakust võetakse geeniomadused ja siirdatakse need kunstema sugurakku, kust seejärel kasvatatakse loode. Seega ei ole kloonil geneetiliselt kaht vanemat, vaid üks. Kui kloonimisel kasutatakse isasrakku, on järglane poeglaps, emase rakk toodab tüdruklast. Sündiv järglane on vanemaga geneetiliselt identne, kuid vastupidiselt levinud ettekujutusele ei õnnestuks Hitlerist kloonida tervet karja hitlereid. Hitlerlus on põhiliselt keskkonna ja isikliku kogemuse, mitte geneetiline toode.

Vaidlus inimkloonimise üle ägeneb kindlasti. Suur osa inimestest leiab, et kloonimine solvab inimväärikust. Ilmselt kõige söakamalt on kloonimise vastu Jaapan. Terve inimese kloonimise asemel aktsepteeritakse siin-seal kudede või rakkude kloonimist. Tüvirakkude kloonimiselt oodatakse tõhusat abi meditsiinile. Kuid ka tüvirakkude kloonimise vastu võideldakse eetilistel põhjustel. Peamiselt seepärast, et tüvirakke saadakse abordi- või raseduse katkemise läbi saadud lootelt.

Viis aastat pärast lammas Dolly sündi on suur osa riike inimese kloonimise välistanud. Euroopa Liit keelas inimkloonimse 1997. Kuid on kindlasti palju riike, kus seda tehtud pole. Näiteks USAs on inimese kloonimine keelatud kõigest viies osariigis. Teadlased usuvad, et 2010. aastaks on inimkloonimine lubatud.

Biomeditsiinilt oodatakse alanud aastasajal palju. Ja kloonimine on üks osa sellest. Oodata on biotööstuse ja -teaduse revolutsiooni. Optimistid usuvad isegi, et 150 eluaasta saavutamine on geeniteaduse abil võimalik. Miks siis mitte ka üliinimine või igavene elu? Mis võiks olla börsil edukam kui ettevõte, kes pakuks igavest elu...

RAUL TOOMAN