SELG
Rist ja viletsus selle seljaga...

Mingit imevahendit ega -relva pole seni leitud, et vabastada inimkond kiiresti süvenevast seljavaevusest. Uueks lähenemiseks peetakse suunda, et seljavalusid ei peaks ravima üks arst, vaid lahenduste otsinguid tuleks pidada interdistsiplinaarseks probleemiks.

Juurdub nn kombineeritud ravi valuvaigistitest, liikumisest ja psühhoteraapiast, et võimlemisega üheaegselt läbiviidud psühhoteraapia kiirendab oluliselt paranemist. Göttingeni Ülikoolikliiniku valukeskuse juhataja dr. Jan Hildebrandt tõestas katsete varal, et sihipärase intensiivraviga saab kolmest seljahaigest kaks taas töövõimeliseks ravida. Üks teine uuring kinnitas seda ja pakkus välja kombinatsiooni vastupidavus- ja jõutreeningust, käitumis- ja vestlusteraapiast ning lõõgastusharjutustest. Manuaalteraapiat tohib teha ainult õppinud meister ja eelkõige ägedate seljavaludega noorematele patsientidele.

Leevendatud valu - täisvereline elu

Hamburgis on loomisel seljavalukeskus - ravimeetodiks jõutreening seljalihaste tugevdamiseks, eri lõõgastustehnikad ja olulisel kohal psühhoabi, vajadusel ka teised ravivõtted; uudse võttena nn. Work-Hardening - individuaalse suunitlusega liigutamisõpetus, taastamaks lihaste tasakaalu argielus vajalikest (sund)liigutustest.

Liigutage, sirutage, ringutage...

Neile, kes olukorda nii lootusetuks peavad (on aktiivsest elus ja tööst loobunud), pakutakse 20 8tunnilist raviplokki. Keskuse omanik Gerd Müller arvab, et kuigi kõiki kroonilisi seljavaluhaigeid ei õnnestu töövõimeliseks ravida, säästetakse paljusid haigeid - operatsioonist. Ravikomplekside sihiks on peatada valude krooniliseks muutumist. Uusimad neuroloogilised uuringud lubavad tõestatuks pidada, et valu(aisting) süüvib nii tugevasti aju keskustesse, et valu võib ennast tunda anda nagu iseenesest, füüsilise ärrituseta. Veel hiljuti soovitati pikalt lamada - selga võimalikult vähe pingutada. Lamamisravi mõjutab neid keskusi samuti, nagu (liiga) pikaajaline ravi ainult vaigistite, blokaadide ja põletikuvastaste ravimitega - lihased jäävad nõrgaks atrofeerumiseni.

Kurb on, et abi saamiseks pöördutakse alles siis, kui valud on juba krooniliseks muutunud. Siis on ravi jäänud hiljaks ja mida veel teha annab, on katsuda saavutada leevendust. Leevendatud valuga saab täisväärtuslikku elu elada, hoiduda muserdusest ja depressioonist.

Veel hiljuti tehti Saksamaal 60 000 seljaoperatsiooni aastas - nüüd juba veerandi võrra vähem. Seda arvu püütakse veelgi vähendada, sest see annaks kolossaalse kokkuhoiu. Üldiselt otsustatakse operatsiooni kasuks liiga kiiresti, kasutamata eelnevalt teisi menetlusi; ignoreeritakse fakti, et 10-30% opereeritutest mõne aja pärast taas valude üle kaebavad - sest nad ise teevad enda heaks liiga vähe.

Ära lase valul valitseda!

Ðoti arst Gordon Waddell kirjeldas pikaajaliste uuringute tulemusi raamatus "The Back Pain Revolution". Ta arvab, et ligi 90% patsientidest ei jõuta vaevuste konkreetse põhjuseni, et vaid 5% pöördunuist tuvastati seljanärvi pitsumist ja et 2% olid valude põhjuseks kasvajad, nakkushaigused või reumaatilised põletikud. Neid haigusi oleks võinud diagnoosida enne umbropsu ravimist. Näib, et uusima aparatuuriga tehtud ülesvõtted, mis fikseerivad rebendeid või pragusid lülidevahelistes ketastes, tuleks kaasaegsemalt interpreteerida - esimesed taolised praod ilmnevad juba umbes 25aastastel ja üle 35aastastel on pea kõikidel pragusid vähemalt ühel selgroolülil. Kas selg valutab või mitte, sõltub väga harva nendest pragudest, arvab dr. Waddell. Sagedasemaid põhjusi on kulumise, ülekoormatuse ja väära kehahoiu koosmõju. Lisaks biopsühhosotsiaalsed tegurid nagu tööalane ülekoormatus, väsimus, ebapiisav puhkus, kõikuv meeleolu ja stress ühelt poolt ning valu(aistingute) ületähtsustamine teiselt poolt. Nozizeptorid (valuaistingute käskjalad) muutuvad depressiivses meeleolus veelgi tundlikumaks, sest väheneb kehaomaste opiaatide tootmine - neid on aga hulgaliselt liigestes, vaheketastes, lihastes ja luudes, mis on selgroo küljes või vahetus läheduses.

Psühholoogiaprofessor Monika Hasenbring väidab, et seljavalude tekkes mängib esialgu vaid arvatavat rolli hingeline seisund, sest suhtumine oma valudesse mõjutab ju otseselt aistingu suurust. "See, kes laseb valul enda üle valitseda või sunnib ennast valust täiesti lahti saama, kannatab selle all rohkem ja tugevamalt kui see, kes sellest võimalikult vähe välja teeb (kui võimalik) ja oskab ennast lõõgastada (kui vajalik)". Millist teed minna, seda otsustagu igaüks ise: kas jooga või meditatsioon, psühhoteraapia või lõõgastustreeningud (muusika-, vestlus-, maalimis-, liikumis- jne. teraapia).

Seljavalu on ajamärk

Miks aga ikka üha rohkem inimesi seljavalude all kannatab, kuigi otsene füüsiline koormatus pidevalt väheneb. Valu-uurija Burkhart Bromm arvab, et see on aja märk. Valu kui selline muutub üha tähtsamaks. Intensiivne mõtlemine oma valudele teatavasti muudab närvikava.

Tööergonoomia spetsialistid hoiatavad ka puhkepausideta töötamise eest kompuutriga: kogenud töötajad teevad kuni 20 000 hiireklikki päevas, millega koormavad üle mitte ainult selgrookorsetti, vaid pideva ekraani vaatamisega ka kogu kaela-kukla-turja-õlgade piirkonda (õlalihased kui terastrossid, kangestus kaelas, tuimus kätes jne.).

Tõsist muret tuntakse ka laste pärast. Igal 8. lapsel on kehahoiuvääratused, mis teeb neist potentsiaalse seljavalupatsiendi; üheks põhjuseks peetakse raskeid ranitsad, mis ei tohiks kaaluda rohkem, kui 10% kehakaalust ja teiseks liiga vähe kehalist aktiivsust. Sporditeadlane Klaus Bös kurdab, et alles 24 aastat tagasi suutsid 10aastased poisid 6 minutiga joosta keskmiselt 1024 m - praegu jooksevad poisid sama ajaga vaid 876 m.

Teadlased, arstid, uurijad on ühel meelel, et aktiivne liikumine on tõenäoliselt parim vahend seljavalude ennetamiseks. Mugavuste armastajad soovitavad aga treenida pelgalt õiget kehahoidu. Lubatagu küsida, mis asi see on? Milline kehahoid on õige, milline vale? Sundasenditeta me elus läbi ei saa - õigem oleks oma kehahoidu kohandada mingi teatava tööga/asendiga ja treenida ennast lõõgastama-sirutama-hingama, silmadele puhkust andma jne.

Mainzi Ülikoolikliiniku teadlased Peer Eysel ja Ulrich Betz soovitavad omaks võtta, et laisklemine-aelemine ei ole sugugi alati kurjast, pigem väga vajalik; iseasi, kui pikalt, millal, kus ja kuidas. On proovitud ka korrektset istumist eri toolitüüpidel, millest 3 pretendeerisid erilisele seljasõbralikkusele. Ultraheli abil kontrollitud selgroog ning elektroodidega jälgitud lihased näitasid, et pole mingit erinevust tavaliste ja selgroosõbralike toolide vahel, kui välja arvata usk, et aitab. Erilised istumisasendid ei ole teaduslikult põhjendatud. Liigutage, sirutage, ringutage, tehke kükke, pange jalad lauale... See vähendab riski saada seljavalusid.

Suurte kogemustega neurokirurgi dr. Mario Brocki intervjuust ajakirjale FOCUS: F: Mis ootab ees patsienti, kes pidevate seljavalude tõttu otsib arstilt abi? B: Kõigepealt loodetavasti põhjalikud uuringud, mis välistaksid valude põhjusena kasvajat, luumurdu ja rasket traumat. Siis head konservatiivset ravi (ravivõimlemine, soojusravi, lõõgastusharjutused ja (mitte rohkem, kui ilmtingimata vaja) valuvaigistid). F: Ja kui see ei aita? B: Veel üks uuring koos interdistsiplinaarse interpretatsiooniga, et otsus OP ei osutuks ülearuseks või kasutuks. Paljud pöörduvad diplomiga ja diplomita imearstide poole, ent oma kurvastuseks pean nentima, et raske raha eest ravi läbiteinud patsiendid pöörduvad ikka meie poole. Ei läinud paremaks. Vast on ütlematagi selge, et mida kauem õige raviga viivitada, seda raskem on seda ravida.

BOLESLAW WEIDEBAUM,
muusikaterapeut