Muret usaldades on kergem

Eestimaal teeb igal aastal erinevatel põhjustel eluga ummikus inimesi saatusliku otsuse: elu ei ole enam elamist väärt. Statistiliste näitajate poolest, mida arvestatakse 100 000 elaniku kohta, on Eesti suitsiidide suhtearvult aastaid tabeli eesotsas. Palju on enesetapjate hulgas vanu inimesi. Mehi on enesetapjate hulgas rohkem kui naisi, viimastel aastatel näitab tõusutendentsi noorte meeste suitsiidide hulk. Põhjuste üle, miks see nii on, räägitakse vähe. Tagamaad on laiapõhjalised. Sotsiaalse kindlus- ja turvatunde puudumine, stress, püstitatud ootuste luhtumine, püüe iga hinna eest olla edukas, pinnapealsus ja võõrandumine lähisuhetes, alkohol jne. sulanduvad üheks suureks murepilveks pea kohale - elu ei tundu enam elamisväärne.

Ja kui suitsiid on ikkagi aset leidnud, jääb lähedastele lein, mure ja küsimus: miks?

Selleks, et juhtunus selgust saada, otsida vastuseid küsimustele, millele Tema enam vastata ei saa, tuleb asjadest rääkida. Teadmatus, miks just nüüd ja miks just nii, jätab ühe suitsiidiloo juures lähedastele leina ja hingevalu kõrvale rohkem segadust kui lähedase kaotamine raske haiguse või õnnetusjuhtumi järjel. Siis me teame põhjusi ja millest rohkem teame, sellega on meil ka kergem leppida.

Mitmes riigis on juba mõnda aega tegutsenud omaalgatuslikud ühingud, mille töö eesmärgiks on pakkuda sarnase murega inimestele - suitsiidi sooritanute lähedastele võimalust leida toetust endale ja aidata teisi. Kogunetakse väikestesse, kindlate omavahel kokkulepitud reeglite järgi tegutsevatesse usalduslikesse vestlusringidesse, mis käivad koos tavaliselt ühe kuni kahe kuu vältel sagedusega kord nädalas. Vestlusringi juhiks on kas sarnases grupis varem osalenu või erialaspetsialist. Vestlusringis osaletakse seni, kuni keegi seda soovib, sageli lepitakse aga kokku kooskäimise periood, sest hingelise tasakaalu leidmine ei sünni kunagi üleöö.

Selline vestlusring aitab lahti mõtestada oma tundeid ja saada selgust juhtunus. Vahel aitab juba seegi, kui keegi sind lihtsalt ära kuulab. Vahel võib mingi konkreetne küsimus tekkida: näiteks kuidas käituda suitsiidiohvri väikeste lastega, kuidas neile juhtunust rääkida jne. See oleks koht, kus saab kogemusi jagada ja ise nõu saada, kuidas toimida, kui ise oled ebakindel. Ja vahel ei olegi vaja konkreetset nõuannet, sest ollakse kõik otsused suutelised ise langetama, kuid toetab juba see, kui keegi ütleb, et ka tema on sarnase situatsiooni läbi elanud.

Eesti - Rootsi suitsidoloogia instituut alustab suitsiidiohvri lähedastele mõeldud leinagruppide moodustamist. Ootame ühinemisssovi aadressil Tallinn 11312, Pärnu mnt. 104. Suitsidoloogia Instituut, märkusega "Isiklik ÜV".

ÜLLE VÕHMA,
arst-psühhiaater