Eesti meeste suusatipud elavad nüüd õndsat aega

Andrus Veerpalu, Jaak Mae, Raul Olle ja treener Mati Alaver on võimete tipul ning teostavad end võimsalt. Dopingusüüdistusi on suudetud vältida, mis on hea enne suusaelu edandamiseks.

Mida meie suusatamisele tähendab Andrus Veerpalu tõus maailmameistriks?

Eesti Suusaliidu Büroo juhataja ÜLLE VIINAPUU: "Niisuguse tõsise eesti töömehe edu Lahtis annab kindlasti julgust mõelda samasugustest suurtest võitudest paljudele noortele suusatajatele, kes on koduklubides treeninud aastaid, ja ka nendele pisikestele põnnidele, kes praegu ilusat talveilma arvestades suusatamist üheks lemmiktegevuseks peavad. Andrus pole mingi eriline anne, kuid ta on sihikindel ja on saavutanud kõik järjepideva tööga. Ta on suutnud oma aja ära kannatada. Pole ju ka tema tee olnud pidev mäkke ülesminek. 95. aasta Thunder Bay MMi järel oli küllalt neid, kes süüdistasid Eesti suusatamist sajas surmapatus - ei ole koondist, järeltulijaid, ei ole mitte kui midagi... Sama aasta kevadel tekkis Alaveril mõte kutsuda ellu noorte suusatamise sari. Alaver on ikka südant valutanud, et Eestis peale viie-kuue A-koondise suusataja oleks noori aastakümneteks. 96. aasta sügisel sai ETV ja Visu noortesari teoks. Läheb kuues hooaeg. Nädal enne Otepää MK etappi oli stardis üle kuuesaja 10-18aastase suusataja. Omamoodi fenomen, mis nüüd pärast Veerpalu võitu võib-olla veel võimendub."

Eesti esimene suusaalade maailmameister Andrus Veerpalu.

Pähe kipub mõte, et aasta parim meessportlane ja Aasta treener Eestis ongi juba selgunud - Veerpalu ja Alaver?

Treeneri kandi pealt olen sada protsenti kindel. Mul saab sügisel kümme aastat suusaliidus tööl oldud, varem teadsin Alaveri naiste koondise treenerina. Teist niivõrd põhjalikku treenerit Eestis ei ole. Mati päevade kõige rõõmsam ja kergem osa on siis, kui ta saab poistega olla metsa all treenimas. See on jäämäe veepealne osa - kõik muu on töö, mis tehakse öötundidel. Hommikul tööle tulles vaatan, millal Alaver meili on saatnud. Kellaaeg on tihti 00.50 või 01.30. Muidugi tahaks, et Andrus oleks parim meessportlane, aga ega Nool pole püssi põõsasse visanud. Tal on ka tiitlivõistluste aasta ja võimalus.

Eestil on pikamaasuusatamise MKsarja üldvõitja Olle, maailmameister Veerpalu, naiste laustippu mahtuv Kristina Ðmigun, kuid üks kont ikkagi on, mille kallal närida. Me ei saa kuidagi teatenaiskonda kokku, kuigi Tartu maratonil oli 1966 lõpetajat, nende hulgas palju naisi.

Ega kedagi väevõimuga tippsuusatamise juures hoida ei saa. Viimaste aastate elu pakub nii palju muid võimalusi. Võib öelda ka, et Eesti naissuusatamise õnn ja õnnetus on perekond Ðmigunid. Kui on kaks teistest peajagu üle naist, siis teistel tekib kerge lootusetuse tunne...Öeldakse, et mida me toetame siin koduperenaist. Kas inimesed annavad aru, kui nad nii ütlevad? Lahti MMil elasime Piret Niglasega ühes toas. Arvan, et Piret sai Lahtis tohutu positiivse laengu. Tal on märtsi alguses USAs sõjaväelaste MM ja Piretil, keda keegi vahepeal ei toetanud, oli kangekaelse inimesena pärast lapse sünnitamist nüüd Lahtis üle mitme aja võimalus end muu maailma naissuusatajatega võrrelda. See andis talle selguse, kus ta on. Tema võiks küll olla Salt Lake City OMil meie kolmas naissuusataja. Kas ka neljanda leiame, on veidi raskem.

Soomlastel kerkib dopinguga seoses küsimus, kuidas edasi elada. Sponsorid kukuvad ära. Kas meil on rahastajatega lood kergemaks läinud või tuleb ikka tohutut tööd teha, et üldse midagi tekiks?

Jälle töölõik, kus mees number üks Eestis on Mati Alaver. Oleme suure sammu tänu Matile edasi teinud, Salt Lake City OMi lõpuni on meil kolme peasponsoriga - Hansapangaga, Sakuga ja Eesti Mobiiltelefoniga - kolmeaastane koostööleping. See annab kindlustunde sportlasele ja treenerile, et ettevalmistust pikemalt planeerida. Hellitame ka lootust, et 2005. aasta juunioride MMi saaks pidada Otepääl. Seal on meie peasponsor Merko. Nende tugi on pikk - viieaastane.

Ðmigunide tiim on võimas nähtus, kuid samas ka põikpäine. Kas endiselt on nii, et nende tiim teeb sponsorlepingud suusaliidust eraldi?

Maailmaklassi naissuusatajaid on meil ainult kaks - Kristina ja Katrin. Eks iga sponsor on ka piisavalt edev, tahab, et tema firmat tutvustatakse rahvusvaheliselt, mitte Eesti kodukamara peal. Me ei saa sponsoritele ette kirjutada, et nad peavad andma raha nii nagu meil on meeste puhul, kus on saavutatud kompromiss, et finantseeritakse kogu meeskonna tegevust. Ðmigunide tiimi tulubaas on aga kõik antud neile. Kui eelmisel hooajal oli veel nii, et kümme protsenti lepingutest läks teiste naiste toetamiseks, siis hooajaks 2000/2001 ei õnnestunud niisugust kokkulepet saada.

URMAS ESLON