Kaire K. palus Terviselehte teavitada kalatöötlejate nahahaigustest.

Eestis on küllaltki suur kalatööstus. Kalu püütakse, turustatakse elusalt, jahutatult, külmutatult, soolatult, vinnutatult, suitsutatult, kuivatatult, marineeritult ja konservidena (sagedamini õlis või tomatis). Kaladest võib valmistada ka kalajahu, -õli, þelatiini jm. Nahakahjustusi põhjustavad kalade teravad ogad, väljed, lima, mürgid, sool, tomatipasta, vürtsid ja muu. Kalade rookimisel tekivad sageli naha pisivigastused sõrmedel ja labakätal. Neid vigastusi põhjustavad kalade uimede ja luukilbiste ogad. Tähelepanekud näitavad, et kõige sagedamini tekitavad vigastusi makrell ehk skumbria, meriahven (tema eesmine seljauim koosneb teravatest ogakiirtest ja lõpusekaanel on teravad väljed), aga ka koha ja latikas.

Mõnedel kaladel (vöödiline tiibkala, tüügaskala, rästikmerilohe, raikala, merikiisk, meriahven jt.) on mürginäärmed ja nad eritavad mürki enda kaitseks. Erituv mürk ohustab ogakiirte ning ogade poolt põhjustatud haava kaudu inimese tervist. Näit elusa meriahvena käega haaramisel võivad ogad haarajat torgata, seejuures kala seljalihased pingulduvad ja mürginäärmed suunavad nõre tekkinud haava. Kohe pärast torget tekib inimesel torkekohas terav valu, kipitus, punetus ja turse, mille ulatus kiiresti laieneb. Tekib palavik, vappekülm, nõrkustunne, peavalud. Sageli põletikunähud suurenevad lähema ööpäeva vältel. Valu võib koguni kiirguda õlga. Tekib haavand, haiguse kestus on umbes 10 päeva.

Elektrielunditega kalad (elektrirai, -angerjas ja -säga) tekitavad enesekaitseks või saagi uimastamiseks elektrilöögi. Elektrirai elab Atlandi ookeanis ja Vahemeres, elektriangerjas Lõuna-Ameerika mageveekogudes, elektrisäga aga Aafrikas mageveekogudes.

Naha pisivigastused võivad tüsistuda mädapõletikuga. Nahamädanikkude kõige sagedamaks põhjuseks on stafülokokid ja streptokokid. Sagedamini esinevate nahamädanikkude hulgas on karvanääpsupõletik (follikuliit) ja paise (furunkul), mädamuhk (karbunkul) ning panaritsium. Nende teket soodustab märg töö ja kalade lima.

Paise kujutab endast karvanääpsu ja selle ümbruse mädapõletikku. Algul ilmub karvajuuretupe, rasunäärme või higinäärme ümber sinakas-punane valulik sõlm, mis muutub mädaseks. Selle ümbrus on tursunud ja valulik. Haiguskolde keskosa pehmeneb ja mäda avaneb naha pinnale. Jääb järele haavand, mis paraneb armiga. Karbunkul on koedestruktsiooni põhjustav naha ja nahaaluse koe põletikukolle, mis on moodustunud mitmest paisest.

Panaritsiumiks nimetatakse mädanikke sõrmede piirkonnas. Võib esineda naha-, nahaalune-, küünealune- või küüneümbruse panaritsium. Kõõluse panaritsium tekib sageli naha- või nahaaluse panaritsiumi tüsistusena. Tõsiseks tüsistuseks on panaritsiumi puhul kõõlustuppe põletik, mis tekitab sageli sõrmede funktsiooni häireid. Väga sügavate ogade torgete puhul võib tekkida isegi luupanaritsium, enamasti aga tekib see naha- või nahaaluse panaritsiumi tüsistusena. Võivad tekkida koguni abstsess ja flegmoon.

Abstsess kujutab endast piirdunud mädanikku, millele on iseloomulik kahjustatud koepiirkonda ümbritsev kihn. Flegmoon on sidekoe või muu pehme koe difuusne mädapõletik.

Salle piirid on ebaselged ja kudede kärbus ulatub sügavale. Kaasuvad palavik, vappekülm, väsimus, peavalud ja muud häired. Kalade teravad ogad ja väljed võivad põhjustada sõrmedel ja labakätel nahapõletikku (kontaktdermatiiti).

Kalade soolajatel aga võime leida kätel soolahaavandeid, mis paranevad aeglaselt ja võivad samuti tüsistuda mädapõletikuga. Kalakonservide valmistamisel kasutatav tomatipasta ja vürtsid võivad põhjustada allergiat ja allergilisi nahahaigusi.

Professor B. Somov analüüsis 550 kalatööstuses töötanud nahahaigust põdevat haiget. Haigustest olid esikohal mädapõletikest - follikuliit, panaritsium, abstsess ja flegmoon (56%), ekseem (13%), dermatiit ja soolahaavandid (3%) ning erüsipeloid.

Eestis on samuti diagnoositud kalade rookijatel erüsipeloidi (sigade punataudi). Erüsipeloidi põhjustav bakter pääseb organismi naha pisivigastuse kaudu. Enamasti haigestuvad isikud, kes unustavad täita töökaitse eeskirju. Haigestumine esineb enamasti kevadel või sügisel. Pärast erüsipeloidi põdemist immuniteeti ei teki ja võimalik on korduv haigestutmine, mida on ka Eestis esinenud. Kõige sagedamini on diagnoositud meie vabariigis erüsipeloidi nahavormi, harva nahaliigesvormi (haigestuvad sõrme- või randmeliigesed). Äge liigespõletik võib muutuda krooniliseks ja liiges deformeeruda. Mõnikord haigus tüsistub streptokokk- või stafülokokkinfektsiooniga. Haigus paikneb peamiselt sõrmedel, kuid võib levida ka labakätele. Pärast peiteperioodi, mis kestab 3-10 päeva, tekib pisiku sissetungimise (naha pisivigastuse) kohale sinakas-punane põletikukolle (infiltraat), millele kaasub kipitus, sügelemine ja valulikkus. Regionaarsed lümfisõlmed suurenevad ja muutuvad valulikuks. Üldnähtudest lisanduvad vappekülm, peavalu ja kehatemperatuuri tõus.

Haiguse vältimisel on väga oluline instrumentide regulaarne desinfitseerimine. Erüsipeloidi haigete loomade korjuseid ei tohi visata veekogudesse: kalad võivad nakatuda.

Ravi on ambulatoorne, haiglaravi on vajalik ainult tüsistuste esinemisel või rasketel juhtudel. Erüsipeloidi ravis kasutatakse antibiootikume ja paikselt ultraviolettkiiritust. Kui haigus kulgeb kergelt, võib paranemine toimuda isegi ilma ravita. Kui aga haigus on tüsistunud streptokokk- või stafülokokkinfektsiooniga, soovitame paikselt kasutada flucidini salvi (sisaldab flusidiinhapet). Raskete nahamädanikkude üldraviks kasutatakse antibiootikume. Kalatöötlejatel tuleb kinni pidada igapäevastest sanitaarhügieenilistest nõuetest ja võimalikult vältida naha pisivigastusi. Ka kindad ei kaitse alati (ogad võivad need purustada). Kui kätel on soolahaavandid, soovitatakse teha kaaliumpermanganaadi vanne.

Erüsipeloidi ja mädapõletikkude vältimiseks pintseldatakse pisivigastusi koheselt rivanooli, furatsilliini, briljantrohelise või joodilahusega. Peaks olema võimalus nahahaigustega töötajad ajutiselt üle viia teisele tööle. Otstarbekaks osutuks näiteks nende üleviimine õmblustsehhi.

NAOMI LOOGNA