Kesse ikka kõntsa sisse tahab ära uppuda

Kapitalismis kui niisuguses on elu ikka olnud selline, et käib kiire kihistumine. Ühed kasutavad võimeid, teised võimalusi, kuni ühtäkki selgub, et on terve müriaad lihtsurelikke, kelle elu läheb haridustasemest hoolimata äärmiselt keeruliseks - mitte kuidagi ei taha enam ots otsaga kokku tulla.

Väike lohutus jääb alati. Need, kes näiliselt õilmitsevad, kel suur raha ja rikkus hinge taga, ei pruugi elada kõigele vaatamata ja kõigest hoolimata täisverelist elu.

Ohtusid on kõigil piisavalt, kõntsa sisse sattumise võimalusi palju, ometigi on lihtinimene väga püsiv - ta leiab oma võimalused, et mitte kõntsa sisse uppuda.

Austatud ja elukogenud, kuid veidi isepäine doktor Peeter Mardna kuulutas eelmises Terviselehes, et alanud sajandil väheneb kuni 60aastaste suremus südamehaigustesse, kuid tõuseb vähihaiguste osakaal. Ta kuulutas sedagi, et kasvama hakkavad siinmail ka allergilised haigused. Kuulutas muudki. Öeldus võibki tõde peituda, kuid see saab olla siiski ainult tuhandik või veel vähem hädade ja ohtude põhjustest. Ei rohkem.

Ideaalne võiks ju olla, et viimne kui üks inimene tunneb elust täismõnu. Mida selleks vaja?

Füüsist, et keha oleks terve, suutlik ja paigas. Seda muidugi. Vaimset tervist ja avaliolekut, et jätkuks teadmisi ja mõistmist. Seda küll, kuid see on juba keerulisem. Kindlasti ka tundeid, et aru saada, mis üldse toimub - sinu enda, su lähedastega, kas sa ülepea millestki hoolid, on siin ilmas miskit, mis sind hingeliselt püsti hoiab.

Kirikutegelased rõhutavad alailma, et hingeline pide on inimestel kannatada saanud ja pärsib elamist. Eriti praegu. Tasub tõdemust usumeeste eralõbuks pidada? Ei arva. Hingeline möödaelamine on aja märk - ja nii on raske teha ka muid väärttegusid, mis elule jumet lisavad. Sic!

Ikka tehakse midagi teise-kolmanda arvel, intensiivne palgatöö ja profileib nõuavad. Hinge polekski justnagu vaja. Tähtis on olla hoopis räuskav iidol või seltskonnahai, et ennast teostada. Nojah.

Inimene võiks oma siiras mitmekülgsuses olla hoopis ... justkui igavene tudeng, kes elu kõigile põhiväärtustele avatud, kuid sealjuures kriitiline.

Näedsa, inimene ongi vapper! Suurele osale ei lähe üldse korda, et ümberringi upitatakse ainult rikkaid ja edukaid. Nad väärtustavad ISE oma elu, hoolivad lihtsast ja olulisest. Ja saavad hakkama. Ega suuda mõista põgenemist klantsmaailma, pealiskaudseid serveeringuid, nad ei hooli isegi toiduretseptidest. Teavad niigi, mis on elus väärtuslik, oskavad hoida lapsi ja perekonda, teha süüa toiduretseptidetagi.

Tean inimest, kes hetkel elab läbi erandlikke tundeid, sest elukaaslane hakkab kustuma. Ta tunnetab kogu luuüdiga, et kõik, mida trükisõna kirjutab eluolukondlikust, on jube pealiskaudne - see jätab ta täiesti külmaks, elu süvatõed olevat palju põhjatumad.

Mõistan, saan tast aru. Nagu sellestki, et edukate tee ei ole valdav, mõistmise tee küll, ja alati. Et elu on maine ja mõistmise tee pikk. Ja et kõnts on küll oht, kuid mitte kõdunemise koht.

MÕTISKLUS
URMAS ESLON, ajakirjanik