Kutse kevadballile

Eile kell 15.32 algas kevad.

Mis teha, et igasugustel arvudel on hing ja pole midagi parata, et neisse tekib isiklik suhe. Antud juhul ei jäta ju kevade alguse kellaaeg kedagi päris ükskõikseks. Ta algas. Algas jälle.

Meid kõiki kutsuti kui kevadballile. Ehkki väljas vallatlevad veel vihuti märtsi-iilid, valmistume mõttes suurele ballile minekuks.

Meid juhiks kui selgeltnägija pilk, mis näeb ka järgmise künka taha, kus silmame juba orutäit lilli ja õnne. Kuis siis sel aastal, missuguse kleidi ja soenguga, kelle käevangus? Salapärane ootusmeeleolu maalib silme ette kevadisi kujutluspilte.

Ja sedamööda, kuidas kevad ennast ise ehib ja naeratades peeglisse vaatab, avame üha uusi ja uusi uksi mõõtmatus ballisaalis.

Iga uue aastaajaga ärkavad uued lootused, ja lootus on taim, mida on raske hävitada.

Eriti lootusrikas on kevad. Ta on ka üks luulelisemaid aegu, kus pea kõik, mida sisse hingad, käes hoiad, oma silmaga näed, ja mida isegi ei tea ja ei tunne, iga pisimgi täpe, isegi muna pannil näib olevat luuletust väärt.

Väljas on veel külm ja tuuline, aga hea on elada kevades.

SILLE MAKSIMOV