Vägistati... Hirm püsib siiani

Noor neiu Märjamaalt soovib odavalt üürida omaette toa või tulla kaasüüriliseks. Teat. tel... (Ajalehest "Kuldne Börs")

Karin: Elasin Lasnamäel Mäekalda polikliiniku lähedal ühe vanema vene naise juures. Tal oli kaks tuba, ühes elas ta üksinda, teist jagasin õhtuti minu toas televiisorit vaatava perenaise ja tema kahe kassiga, kelle karvu leidsin nii seelikult kui supist. Otsustasin endale teise üüritoa leida ja panin lehte kuulutuse: noor neiu soovib üürida omaette toa. Lisasin õe telefoninumbri, sest ei tahtnud oma vene perenaist lahkumisplaanidest veel teavitada. Peatselt helistaski õele mees, kes oli öelnud, et ta on kunstiinstituudi lõpetanud kunstnik, tal on Heina tänaval korter, mida võib soodsalt välja üürida, eriti juhul, kui üürilisest neiu nõustub talle ka aegajalt modelliks olema. Õde kinnitas mulle, et mees oli meeldiva häälega, intelligentse jutuga ja jättis igati usaldusväärse mulje. Arutasime õega, et miks mitte kunstnikule poseerida, seda on ju ikka tehtud ja tehakse edasi. Olen sale, proportsionaalse kehaehitusega ja nii mõnigi mees vaatab mu miniseelikus figuuri ahne imetlusega.

Ukse avas turske kõige tavalisema näoga eesti mees, nii 30ndais aastais. Olin ennast üles löönud, ikkagi ju ahvatlus modellina pinget pakkuda. Mees mõõtis mind pika tunnustava pilguga, kutsus sisse ja, nagu ma alles hiljem teada sain, keeras mu tagant ukse lukku. Üürile antav tuba oli puhas, paar tugitooli, diivan ja laud. Ta pakkus tugitooli istet. Vestlesime mu sekretäritööst ühes firmas, mees küsis mu perekonna ja küllaltki delikaatselt ka mu meessuhete kohta. Umbes sellisel huvitasemel, et ega mu tuttavate hulka ei kuulu kahtlase mainega ärimehi või narkomaane.Tal oli õigus küsida, korteri peremees ju. Hiljem, kogu üleelatut silme eest läbi lastes, taipasin küsimiste tagapõhja: ta otsis suguliselt tervet naist. Rääkisin soovist raadiosse või telemajja tööle saada, ta ütles, et võib mind tutvuse kaudu sinna aidata. Veel tundis ta huvi, kas tulin üksinda ja kas mulle keegi vastu tuleb või kusagil ootab. Ütlesin puhtsüdamlikult, et kedagi ei ole ootamas. Kui ma edaspidise modellitöö kohta pärisin, vastas ta põiklevalt, et ateljee on tal mujal, aga küll me üürigagi hakkama saame. Ligi tund aega vestlesime.

Äkki, ilma ühegi sissejuhatuseta, teatas ta, et meeldin talle ja ta tahab minuga magada. Kohemaid. Hüppasin püsti ja sööstsin ukse poole. Ta haaras must kinni: "Kas sa tead, mis niisuguste naistega tehakse, kes karjuma hakkavad? Silmad pistetakse välja." Ta lõi mind ja ütles, et kui veel rabelda või kisada kavatsen, siis veri lendab. Informeeris mind ka mu nappidest pääsmisvõimalustest: korter on teisel korrusel, naabriks ainult poolkurt eideke ja läheduses tänaval ei ühtegi telefoni. Terve elu jooksis mu silme eest läbi ja ma jätsin juba mõttes kõigi oma lähedastega hüvasti. Mees lükkas mu diivanile ja käskis alasti võtta. Ka tema sikutas endal püksid jalast, hakkas mind suudlema ja käperdama ja ma nägin, et ta mehetunnus on pisike nagu viienda klassi koolipoisil.

Pärast vahekorda ütles, et nüüd võid minna ennast kööki pesema, andis isegi äädikat raseduse vältimiseks tupeloputuseks kaasa. Ma tegutsesin nagu unes, tegin kõike, mida ta käskis, mõistus ja tunded olid välja lülitatud.

Lõpuks tõi ta mulle paberi ja käskis kirjutada umbes niisuguse avalduse, et see ja see mees, kes elab Heina tänav nr.... (täpset aadressi ei julge ma ka praegu öelda) ei ole selle- ja sellenimelisele naisterahvale mingit kurja teinud. Kuupäev ja minu allkiri. Lõpuks veel ähvardus, et kui politsei poole pöördun, kahetsen elu lõpuni. Ilmselt kartes, et ma esialgses sokiseisundis siiski midagi ette võtan, saatis mu takso peale.

Alles koju, oma venelanna ja kasside juurde tagasi jõudnud, tundsin, et hakkan justkui teisest ilmast tagasi tulema. Järsku jõudis minuni kogu jäledus ja tusk, oksendasin. Käisin dusi all ja pesin vähemalt kümme minutit hambaid. Olnuks mul kodus mingeid tugevaid rahusteid, oleksin ennast ära tapnud. Järgmisel hommikul läksin günekoloogi juurde ja lasksin teha ka AIDSi proovi. Arst küsis kohe, kas ma politseisse teatasin, sest niisugune maniakk on ohtlik ka teistele. Andsin arstile aadressi, ma ei tea, kas tema teatas politseisse, igatahes mind sinna kutsutud ei ole. Olin endast täiesti väljas, peale õudse hingelise ja kehalise alanduse oli mul kohutav hirm suguhaiguste ees. Kuni lõpuks AIDSi negatiivne tulemus selgus, elasin nagu maapealses põrgus.

Kord hiljem nägin teda kord tänaval, läbi ta autoakna. Nahkpintsakus, tumedate prillidega.

Tardusin soolasambaks, aga võtsin end käsile ja pidasin isegi autonumbri meeles. Politseisse minejat minust siiski ei ole.

Vägistamisest on möödas nüüd juba üle aasta, aga hirmud püsivad siiani. Rääkimata pimedatest tänavatest, ei julge ma üksinda astuda lifti, kus mõni mees juba ees on. Kardan trepikodasid. See on nüüd küll vist reklaam ühele taksofirmale, aga millegipärast usaldan ma sõita vaid Tulika taksoga. Mitte mingi hinna eest ei läheks enam üksinda vaatama võõrast korterit, isegi siis mitte, kui kutsujaks on naisterahvas.

Kord, kui ühes natuke napsitanud seltskonnas vägistamistest juttu tuli, naersid mehed, et selle peale lähevad välja vaid tüübid, kel oma välimuse või väärarenenud suguelundite tõttu naiste juures mingit edu ei ole. Mina sattusin ilmselt selle viimase tüübi küüsi.

JUTA ÜTS