Kas minna kohtusse?

Füüsiline vägistamine on traumeeriv kogemus. Hullemgi on see, mis järgneb politseis ja kohtus. Kohtus korduvalt nii kannatanute kui süüditatavate kaitsajana esinenud vandeadvokaat Sirje Must möönab, et vahel on väga raske teha vahet, millal on tõepoolest aset leidnud vägistamine ja millal ei ole. Vahel on nii, et tüdrukud on ise vallatust teinud, siis pole julgenud vanematele tunnistada, ja nii minnaksegi politseisse vägistamisavaldust kirjutama.

"Vägistamised käivad justkui lainetena. Vahepeal oli kohe järjest palju, nüüd viimasel ajal pole ühtegi," räägib Sirje Must ja oletab, et sagely kannatanud ei lähe ka kaebama. Must tunnistab, et üsna tihti on tal vägistamisprotsessidel tekkinud tunne: parem, kui kannatanu poleks kaebama läinud. Miks?

Emotsioone on säärastel istungitel kuhjaga. Kannatanud nutavad, taas tuleb neil korrata, mis siis tookord juhtus, vastaspoole advokaadid esitavad kiuslikke küsimusi. Niivõrd piinlikke intiimseid küsimusi, näiteks kust ta teid katsus, kuhu ta käe pani, kui kõvasti ta tõukas, kas ta rebis teie pesu katki, kuidas toimus vahekord, millal ta lõpetas, kas lõpetas seemnepurskega.... Kannatanu on selle kõigepealt kirja pannud avalduses, siis uuesti uurijale rääkinud, siis kohtus - ikka uuesti ja uuesti seda, mida ei tahaks iial mäletada. Naine ei tea, milliseid sõnu ta peaks kohtusaalis kasutama suguelundite kohta, ta ei oska üksikasjaliselt ja ajaliselt õiges järjestuses kirjeldada näiteks käsikähmlust.

Enne istungit on ta saanud ähvarduskirju vägistajalt või tema sõpradelt, vägistaja omaksed on nõudnud, et ta oma avalduse tagasi võtaks. Vägistaja ema on käinud ukse taga palumas. Vastaspoole advokaat küsib, kas talle siis ei meeldinudki nii kena poisiga seksida, mis siis et poiss võhivõõras oli. Kui on toimunud näiteks grpiviisiline vägistamine ja vägistajaid oli palju, siis on igal pätil oma advokaat, ja igal advokaadil omad, üha uued ja piinlikumad küsimused. Vahel hüüavad süüalused kannatanu kohta nilbusi ja roppusi keset istungit...

Osa juriste on seisukohal, et sõltuvalt sellest, kui jõhker ja vägivaldne see vägistamine oli/ei olnud, võiks vahel ka avalduse kirjutamata jätta. Oli see näiteks lihtsalt sõbranna mees, kellega midagi laustraagilist ja eluohtlikku ei juhtunudki, võiks võibolla jätta ka kaebamata, avaldas üks noor naisjurist arvamust. Kuid raskete vigastuste korral pidas ta seda siiski vajalikuks.

Seesugust arvamust aitavad kinnitada kogemused kohtusaalist, kust kannatanud on väljunud emotsionaalselt murtud inimestena. Kus kannatanud on 4 a pidanud ühe või teise advokaadi haigestumiste tõttu edasilükatud istungitel pendeldama, 4 a kannatama ülbete kohtualuste mõnitusi ja meeldetuletusi, kuhu pisteti pudelikillud, ja kes kellega...

Kas see, kui naine otsustab iseenese vaimse tervise huvides avalduse kirjutamata jätta, on liigne allaheitlikkus? Kodanikujulguse puudumine? Hirm selle ees, mis teised arvavad? Häbi või valehäbi? Või on see hoopis enesekaitse, enese hoidmine edasise vägistamise eest? Võimalus unustada, õigemini proovida unustada, sest tegelikult ei lähe see iial meelest?

DELFI WOMAN