Surematuse Linn

Jorge Luis Borgesel on jutt "Surematus", mille tegelasel on suur himu näha Surematute Linna. Teekond sinna on nii ränk, et mees kardab - enne sureb, kui sinna jõuab.

Lõpuks ta leidis selle linna varjatud kaljuplatool, ent kaua otsis ta väravat, siis leidis uksed, millest pea kõik viisid labürintidesse. Ekseldes neis, tundis mees mõnikord piinavat igatsust oma viinamägedest ümbritsetud sünnilinna järele. Nõrkemiseni väsinud, ent õnnest sõgedalt soigudes jõudis ta lõpuks Surematute Linna pimestavasse hiilgusse. Linn oli iidne, vanem kui inimkond. Alul ettevaatlikult, siis juba ükskõiksemalt ning lõpuks suisa meelt heites kondas ta selle mõistatusliku linna tänavail.

Linn oli lõputu, koletu, mõttetu. See oli linn täis umbkoridore, paraaduksi, mis viisid mingitesse uberikesse või konkudesse, paljud trepid, mis sööstsid kõrgustesse, lõppesid lennult, ilma et oleksid kuhugi viinud.

Eksleja ei mäletanud oma tagasiteed sellest jubedast linnast, hiljem nägi ta sellest linnast tihti hirmuunenägusid, ta püüdis juhtunut unustada. Ta teadis, et niikaua, kui see linn püsib, ei saa keegi olla vapper ega õnnelik.

Jumalik, kohutav ja mõistetamatu on olla teadlik oma surematusest, kirjutab Borges.

SILLE MAKSIMOV