Jürgen Lamp: Veteranina oled iga viie aasta järel noor

Jürgen Lambi, 57, rekord kolmikhüppes 16.16 pärineb 1967. aastast, kuid ta pole hüppamist jätnud - Eesti taasiseseisvumise järel tekkis mõte teha kaasa veteranide tiitlivõistlustel. Sealt on ta Eestile ka medaleid toonud.

Oled Eestis üks mehi, kes hüpanud rohkem kui 16 meetrit kolmikut. Päris palju, kuid ometi kibeled nüüdki hüppama - ka mitukümmend aastat pärast tippspordist tagasitõmbumist. Miks?

Arvan, et see on juhuse küsimus. Üheksakümnendal aastal tekkis võimalus jälle võistelda. Tundus huvitav olevat see veteranide sport, kuna pääsesime esmakordselt sellele ligi. Et tervis oli enam-vähem korras ja et pidevalt oli ka sporti tehtud, polnud osalemisega probleeme. Paistab, et ka tänu sellele, et kehakaal on püsinud stabiilne.

Kogu aja sa areenil ei ole, valid aega ja hooaegu, tuled välja just siis, kui ise tahad.

Et see on mul hobi ja et hobi eest tuleb maksta, siis tuleb alati vaadata, kas tasub minna kuskile kaugele võistlema ja maksta paarkümmend tuhat, või on selle rahaga muud ka teha. Sport kõige tähtsam pole. Olen nüüd juba võitnud ka. Kui ei oleks võitnud, siis pingutaks võib-olla rohkem.

Millist oma veteraniaja tiitlitest enim hindad?

Ikka esikohta üheksakümnendal aastal Budapestis, kui võitsin esmakordselt kolmikhüppe. See oli väga pingeline võistlus, alles viimases voorus jäin peale. Oli ka üldse esimene kord, kui välja võistlema pääsesin - ja ka esimest korda väikeste eesti lipukestega. See oli meile suur sündmus, pääsesime rahvusvahelisele areenile.

Tänavu on MM Austraalias, sinna sa kuuldavasti ei lähe - sõit on kallis. EM on tuleval aastal Potsdamis. Kas selle kandi pealt liigub peas mõte?

Peas liigub mõte ja sõltub tervisest. Mul on paar aastat olnud väikesed vigastused, mis ei lase päris korralikult harjutada. Vaatame. Kui kõik taastub, võib järgmisel aastal jälle teha.

Kõrgushüppe olümpiavõitja Jüri Tarmak leidis pärast tagasitõmbumist orienteerumise ja käib metsas jooksmas. Ega sul paralleelala ei kujunenud?

Põhitegevus on ikka olnud kergejõustik. Kui neliteist aastat oli pärast võistlussporti pausi, siis mängisin korvpalli, jooksin metsas, suusatasin. Tavaline, hoidsin end vormis. Nüüd on põhiline jälle kergejõustik.

Ega sa kahetse, et argitöö kõrvalt oled nii palju sporti teinud?

Asi ongi selles, et kui töö enam ei lähe, siis tuleb hakata kähku sporti tegema. On kohe tunda, kui jätad pool aastat vahele - töö muutub väga koormavaks, raskeks ja ei istu enam. Kui jälle treeningud käivad ja tunne on sees, läheb töö tunduvalt paremini. Minuga on igatahes nii.

Mis su leivatöö praegu on?

Tegelen haiglatega, meditsiinitehnikaga. Sellest ma elan. Mõningaid asju olen välja töötanud ka ise - meditsiiniseadmeid. Esindan ka mõnda suurt firmat siin Eestis. Teenindus ja müük ja hooldus.

Mida sa kolmikhüppes ikka veel tõestada tahad?

Kui oled juba mõned korrad võitnud, siis nagu polegi enam midagi tõestada. Arvan, et kes ei ole veel saavutanud medalit või midagi, see üritab edasi. Näen seda soomlaste pealt, kes vanuses seitsekümmend-kaheksakümmend võidavad oma medali ja on ülimalt õnnelikud. Et õnnestus LÕPUKS OMETI! Medal on medal, igaühel vanusele või võimalustele vastav. Siin pole midagi häbeneda, et tulemused on veteranina alla läinud.

Mismoodi eestlased on veteranide EMidelt ja MMidelt nii palju medaleid toonud? Kas teised ei tegele nii tõsiselt kui meie?

Minu meelest oleme suhteliselt vähe medaleid võitnud. Kui vaadata, kes on võitnud, siis sakslased, soomlased - nemad võtavad medaleid sadade kaupa. Meie paarkümmend medalit ei paista eriti välja, kuid et meilt esineb kuni sada tegijat, siis on meie paarkümmend medalit päris hea tulemus. Need, kes käivad, on ka tõsised harjutajad. Aga tõsiselt võetakse vetranide sporti mujal küll.

Mitu korda peaks nädalas end liigutama, et praegusel tasemel võistelda ja heameelt tunda?

Kolm korda on täiesti piisav, ma ei ole ka kunagi rohkem teinud. Võiks öelda, et enne suurt võistlust peaks kolm kuud tegema intensiivselt. Aga enne peaks olema väike baas all ka, mitte nii, et pean pool aastat vahet ja siis kolm kuud kõvasti teen.

Jääd ilmselt tegema pikaks ajaks, kuid liigutad end täpselt nii nagu ise tahad?

Paistab küll, et liigutan end nii nagu ise tahan. Võimaluste piirides olen osalenud ja kui jääb aasta vahele, pole midagi katki. Veteranide sport ongi ses mõttes tore asi, et iga viie aasta järel oled jälle noor - pääsed uude vanuseklassi ja oled seal konkurentsivõimelisem.

URMAS ESLON