Tuletõrjuja, arst ja patsient

Igakord kui tulen sotsiaalministeeriumi ravikvaliteedi nõukogu istungilt ja möödun tuletõrjemajast, tunnen südantnärivat kadedust. Arst ja tuletõrjuja on ameti poolest sarnased. Mõlemad tegelevad ebameeldivate asjadega.

Üks haiguste ja surmaga, teine kahjutulega. Mõlemale mõeldakse alles siis, kui häda juba käes ning kumbagi ei usuta. Ei usuta, kui arst räägib, et suitsetamine on kahjulik ja ei võeta kuulda ka tuletõrjujaid, kes pidevalt meenutavad, et korstnad tahavad aeg-ajalt puhastamist. Mõlema olemasolu võetakse kui iseenesestmõistetavat.

Nii üks kui teine, arst ja tuletõrjuja, on oma ametit õppinud ning nagu enam-vähem korralik töömees ikka, talitleb ta kohati ignoreerides ratsionaalset mõtlemist. Tuletõrjuja üritab oma elu kaalule seades päästa seda, mis võib-olla päästmist ei vajagi. Arst talitleb lootusetult haige juures nagu ohus oleks igavene elu.

Arst ei suuda tagasi anda noorust

Siit algavad aga erinevused. Kui tuletõrjujal ei õnnestu tema kustutustöö, siis nenditakse kurvalt, et tuli sai võitu. Keegi ei hakka teda süüdistama lohakuses, kuritegelikkuses või oskamatuses. Kõik mõistavad, et seekord sai loodus võitu. Kui arsti tööd ühel päeval ei saada edu, siis lasub ta pea kohal kogu aeg oht, et teda hakatakse süüdistama lolluses, lohakuses ja vahel ka kuritahtlikkuses. Seejuures saab arst oma hoobid ka nende asjade eest, mille muutmine tal kuidagi võimalik ei ole. Teda süüdistatakse siis, kui ta midagi teeb. Ja siis, kui ta midagi ei tee. Ta on halb, kui elustab surijat liig ägedalt ja murrab tollel paar roiet. Ta on süüdi, kui loobub juba surnu juures tegevusest, mida kõrvalseisjad võiksid tõlgendada kui kangelaslikku võitlust elu eest.

Patsiendi ja arsti suheteid kujundavad nii ajakirjandus kui ka patsiendiesinduse funktsionäärid. Ühed otsivad loomulikult sensatsiooni. See on nende leib. Teiste leib on rahulolematute kollektsioneerimine püüdmata mõista, et suurim oht patsiendile on arstiabi korralduses või korraldamatuses. Arstil ei jää pahatihti muud üle, kui minnagi mänguga kaasa. See mida vene ajal võis pidada sõjaväe-meditsiini pärusosaks, on ideid ajamas ka vabas Eestis. Armees kirjutas nooremarst-leitnant välja pea kõik apteegis olevad ravimid, peaasi, et ülemuste rida kaptenist polkovnikuni ei saaks teda süüdistada millegi unustamises, hooletuses või rumaluses. Meie tohter, kellele sisendatakse hirmu samalaadsete süüdistuste ees, korraldab aga uuringuid, analüüse, korduvanalüüse ja -uuringuid. Kuigi ta enda arukas mõistus ütleb, et paljude andmete ja uuringutega pole midagi peale hakata, sest neile lihtsalt ei järgne midagi. Arsti põhiline tööorgan, koolitatud aju, surutakse tasapisi üha tahaplaanile. Koolitatud aju kasutamine eeldab arstilt päris palju enesekindlust ja elujulgust. Ilmast on teada, et kõige enam kipuvad patsiendid rahulolematust avaldama ortopeedide, günekoloogide, silmaarstide, hambaarstide ja ka ilukirurgide töö suhtes. Harva protestitakse sisearsti või nahaarsti töötulemuste pärast. Esimeste puhul on nii haigus, kehaline puue kui ka soovimatu ravitulemus hästitajutavad ja nad muudavad olulisel määral patsiendi sotsiaalset staatust või tühjendab tema rahakotti. Nii ka meil Eestis Pahandatakse eelkõige ajendatuna soovimatust ravitulemusest. Soovid on aga need, mis kipuvad tegelikest võimalustest kogu aeg ette lippama ning üsna sageli ei taheta leppida tõsiasjaga, et ka paranemisel on omad piirid. Arst ei suuda anda tagasi kadunud noorust ja pahatihti on kogu ravitegevuse tulemuseks vaid võimalus elada veidi paremini, vaatamata oma hädadele. Vahel on arsti töö tulemuseks ka see, et haigus pidurdub, patsient aga reaalset paranemist ei talugi.

Õhus hõljuvad aimdused

Eestis on patsientide rahulolematuse puhuks loodud ravikvaliteedikomisjon, milles esindatud mitme eriala arstid, seal on patoloog ja kohtuarst, jurist, ministeeriumi vastutavad ametnikud. Nende arutada on haigusjuhud, kui patsient või tema sugulased olles rahulolematud ravitulemusega on seisukohal, et arst on käitunud valesti ja teinud vigu. Komisjoni eesmärgiks ega voliks ei ole kedagi vangi panna, vaid ennekõike teha selgeks, kas tegemist oli vea, tüsistuse või õnnetusega. Iga soovimatu ravitulemus ei ole veel arsti viga. Komisjon leiab ka tehtud vigu. Enamikku neist ei anna enam parandada. Annab aga edaspidi vältida, teiste patsientide jaoks.

Ei tea, kas see on nali või tõsi, et USAs kipub olukord kujunema selliseks, et kohe. kui patsient veeretatakse välja operatsioonitoast, tormab talle ligi advokaat ning teeb ettepaneku alustada protsessi kirurgi vastu. Tulud teeme pooleks! Mingid aimdused taolisest tulevikust hõljuvad ka Eesti õhus

Ärgu arvaku lugeja, et komisjon ei leia vigu. Leiab küll ja ütleb ka välja. Omaette küsimus, kas komisjoni otsustused alati ka rahulolematut rahuldavad. Kuid komisjoni eesmärk on leida rahulolematuse põhjus. Kui jätta kõrvale päris ilmsed arstlikud vead, meditsiinilised õnnetused ja ka need ravi käigus ilmnenud tüsistused, mida lihtsalt polnud võimalik ette näha, siis üks järeldusi, milleni ravikvaliteedikomisjonis jõutakse, on kinnitus, et arst ei selgitanud haigele küllaldaselt haiguse väljavaateid ning arstlike ravivõtete ohtusid. Ja ega see vale olegi. Kuid kust algab küllaldaselt? Häda on selles, et teadmine ilma taipamiseta on kasutu. Arst võib teha oma parima, üritades patsiendile seletada haiguse tekkemehhanismi ja ajaolusid, mis võivad mõjutada nii haiguse kulgu ning ravimise edu. Meenutagem aga, et teadmiste hulk kahekordistub iga 8-10 aasta jooksul ning isegi korraliku arstiteadusliku baasharidusega inimesel on raske, kui mitte võimatu, olla pidevalt kursis kogu arstiteaduse saavutustega. Miks usutakse, et patsient, kes omab hoopis muud ettevalmistust, suudaks tema kohta antavat teavet meelde jätta ja seda ka asjakohaselt taibata? Eks ole tule kustutamine teatud eelteadmisi eeldav amet. On seda ka arsti ameti kohta .

ANDRES ELLAMAA
arst