Kas usaldate oma arsti?

Selle küsimuse on lehelugeja Suurbritannias paratamatult mingil hetkel viimase paari-kolme aasta jooksul endale esitanud. Lehed lausa kubisevad igasugustest muret tekitavatest juhtumitest. Olen jälginud huvi ja kaastundega ajalehti pikalt täitnud südamekirurgi James Wishearti lugu, mis lõppes 1999.a sellega, et võimas Briti Meditsiininõukogu tõmbas Wishearti ja kaks ta kolleegi Bristolis, Lääne-Inglismaal oma litsentseeritud arstide nimekirjast maha (üks kustutati küll ajutiselt, kolmeks aastaks). Raske on ebausaldada Wishearti, kes välimuselt ja käitumiselt jätab igati kompetentse arsti mulje. Ta ütleb, et tal on kahju nii paljude laste surma üle, ent arvab, et ebaõnnestunud operatsioone oli Bristolis sama palju, kui teisteski haiglates. Ta süüdistab ennast, et on aeglase ja põhjaliku loomuga ja komplikatsioonid võivad tekkida just sellest. Ja ometi on Dr. Wisheart sunnitud tunnistama, et sellest ajast, kui ta haiglast lahkus, on õnnestumiste protsent suurenenud.

Lehelugejat rabab asjaolu, et James Wisheart töötas Bristoli haiglas 23 aastat. Alles 90. aastatel tekkisid ta töö kvaliteedi suhtes kahtlused, millest kolleegid teavitasid Briti Meditsiininõukogu. Nõukogu koostas ettekande, millest nähtus, et Wishearti südameoperatsioonidel suri 4 korda rohkem täiskasvanud patsiente kui on riigi keskmine samalaadsete operatsioonide käigus või järel. Pea terve 2000. a kestis Bristolis juhtunu kohta põhjalik juurdlus, mille lõpufaasi varjutas asjaolu, et samalaadseid meditsiinilisi juurdlusi tekkis vahepeal teisigi, küll kompetentsuse, küll eetika kohta. Suurt kõmu tekitas ammu surnud laste organite leidmine mitmes haiglas, kus need on olnud aastate kaupa klaaspurkides vanemate teadmata. Ajalehed kirjeldasid neid avastusi põhjalikkusega juba seepärast, et need ilmnesid jaokaupa. Nõukogu oli mullu sunnitud arstide nimekirjast kustutama kaks günekoloogi (mõlemad mehed), kes olid teinud tööd hoolimatult ja tekitanud naistele operatsioonijärgseid komplikatsioone. Üks günekoloog, keda patsient kohtusse kaebas, kuna too eemaldas tal ilma loata emaka, mõisteti siiski õigeks ja teda ei kustutatud litsentseeritud tohtrite nimekirjast. Mitmel naisel on eemaldatud vähikartusel rind tegeliku vajaduseta. Hoopis ohtralt kulus mullu leheruumi lausa massimõrvarina tegutsenud perearsti Harold Shipmani tegemistele. Ta mõisteti vanaldaste naispatsientide mõrvamise eest eluks ajaks vangi. Ja seda kahtlaste-kuritahtlike arstide rivi võiks siin veel jätkata.

Lehelugejal jääb samas segaseks, millised neist lugudest on lõpplahenduse leidnud ja mis selle tulemusena muutub. Ja ometi on meil kõigil vaja arste usaldada. Usaldus on iseenesest osa tervenemisprotsessist, mille puhul arstirohusse ja arstisse uskumine aitab terveneda. Nii nagu siinsed patsiendid oskavad arstile esitada järjest rohkem ja põhjalikumaid küsimusi, oskavad seda kindlasti ka eestlased. Eestlasel oleks vaja aga kindlamalt tunda, et arstiabi on osa poliitikast ja minister on see, kes maksumaksja rahaga arstiabi finantseerib. Temalt tulebki rohkemat nõuda. Kui arstiabi reformitakse, on vaja, et kõik oluline alles jääks. Mitte nii, nagu Suurbritannias, kus arstid enam Hippokratese tõotust ei annagi.

TIINA TAMMAN