Mida vanadusega peale hakata

Kas on kerge vananeda? - küsiti hiljuti Viru hotellis Soome Instituudi, Elukirja ja Soome ET-ajakirja (väljaanne keskealistele ja eakatele) ühisseminaril. On küll, võiks sellele pisut demagoogilise maiguga küsimusele demagoogiliselt vastata. Mis vaeva seal ikka, muudkui vananed nii et kondid ragisevad, süda jupsib ja kogu seedimine ülevalt alla käib enamasti pehmete putrude ja piimasuppide varal. Vananemine on üks pidev enese naba ümber arutlemine, et kas mu kere ikka võtab veel siin või seal tuule alla või ei võta. Sageli ta ei võta.

Olen tähele pannud, et soomlased oskavad oma naisteajakirjades alati kõiges halvas midagi head näha või vähemalt hea näo teha. Olgu see töötus, abielulahutus, pankrot või vanadus, ikka oskavad meie optimistlikud põhjanaabrid seda käsitleda kui RIKASTAVAT KOGEMUST.

Eestlased ei mõista niisuguste kogemustega tavaliselt midagi head peale hakata. Vanadusegagi. Hing võib ju veel käre ja säre olla, aga osteoporoosist haprad koivakesed teevad kukkudes krõks ja kõht tõstab tühisest klaasikesest kuivast sampusest mässu; kõik vähegi kobedamad meesterahvad vaatavad tänaval sust läbi nagu aknast ja oma poeg või tütar ei taipa muud küsida, kui et, memmeke, kuidas su tervis ka täna on. Fuih, ja see kõik olevat rikastav!

Kord olen siiski ka ühest soome ajakirjast juhtunud lugema, et ega selle vanadusega suurt midagi peale hakata ei ole jah. Kirjutaja oli seekord Juta Zilliacus, eesti päritolu tuntud soome ühiskonnategelane. Proua Zilliacus ütles nimelt sõnaselgelt, et vanadus on rist. Ta tõi isegi näite, et kükke tehes ta enam kuhugi toetamata püsti ei saa, aga vaat mis akrobaatikat veel kümmegi aastat tagasi sai tehtud (proua Zilliacus oli kirjutamise ajal üle 70).

Soome - Eesti ühisseminaril ei tehtud aga juttu kehalistest, vaid rohkem hingehädadest.

Seenioride napist võimalusest osaleda riigi juhtimisel, pensionidest, põlvkondade omavahelisest kaugenemisest, austuse ja soojuse puudumisest hallpeade vastu, vanade inimeste kogemustest, mida justkui keegi enam ei vaja, aga ka hariduse soovitavast jätkamisest veel eakanagi.

Soome ET -lehe peatoimetaja Pirkko Arstila (62) ütles end õnnelik olema, et elab naisena tänapäeva Soomes."Vanadus vanaduseks, aga meil on turvaline elada," kinnitas ta. Ainult töötamise aeg elu jooksul võiks pikem olla. Praegu on see pikaealisel soome naiste põlvkonnal vaid 20-30 aastat. Noorelt tööle ja võimalikult eakana pensionile, vaat see olevat alles täisväärtuslik ja sisukas elu. Kuid pilt, et heal järjel pere (pikk tugev mees, ilus naine, kaks tervet last, peent tõugu koer, moodne eramu, saunaga suvila, paar sõiduautot) vanaemaga, või veel hullem, vanaema-vanaisaga koos elab, on inimsõbralikus Soomeski õige haruldane. Proua Arstila teadis, et niisugune soe suhe olevat aga taas eluõigust saamas Ameerikas.

Endine peaminister Mart Siimann unistas, et kui kord saab võimule erakond, mille liikmete tarkus ja teadmised on ühendatud südametunnistuse ja kaastundega, alles siis võime hakata rääkima õiglase kodanikukeskse ühiskonna sünnist.

Keskerakonna liige Siiri Oviir: "Unustada tuleb põhimõte, et kõigepealt teeme Eestis korda majanduse, alles siis hakkame hoolt kandma vanurite ja laste eest. Niisugune raha on olemas, tuleb ta vaid üles leida ja õigesse kohta panna. Meil ei oleks olnud iseseisvust, kui isamaalisuse aateid poleks alles hoidnud ja noorematele edasi andnud see põlvkond, kes nüüd on määratud tõrjutusele ja napile elatusrahale. Ühiskond peab hakkama rohkem arvestama seenioride elukogemust ja eriti suur osa on siin täita ajakirjandusel."

JUTA ÜTS