KOMMENTAAR

Jalgpall on jõuliselt töötav masinavärk, paljus paigus riik riigis, mis seob rohkesti raha, turgutab rahvustunnet, annab püüdlejatele võimaluse end rohke publiku silme alla teostada. Annab ka igale poisikesele lisavõimaluse liikumisest ja uutest sõpradest täismõnu tunda.

Meie Eestis sipleme kuskil poolel teel, kuid siinne jalgpallielu pole enam võrreldav sellega, mis oli kümmekond aastat tagasi. Asi on edenenud jõudsalt. Ala juurde tekib üha uusi jõude ja raha, ajakirjandus jälgib ala edenemist heasoovlikult, ja mis väga oluline - poistejalgpall levib plahvatuslikult.

Kohalikuks jalgpalliguruks tituleerit Aivar Pohlak on erievatel aastatel vaimujõudu ja tervist kulutanud eri suundades, kuid ikka eelkõige sinna, kus parajasti kõige põletavam. Hetkel tunduvad talle teistest olulisemad olevat kolm suunda. Esiteks. Ta on kuulutanud, et Floral on aeg meistritiitel tagasi võita. Teiseks elab ta õhinal kaasa, et esimene tippjalgpalli nõuetele vastav staadion Tondi kolmnurgas õigeks ajaks valmis saaks. Aega on jäänud paar kuud. Ja kolmandaks kumab ta jutukatketest pidevalt soov, et võimalikult rohkem poisse puutuks Eestis kokku jalgpalliga.

Neljas oluline asi nagu ka mängijate müük välisklubidesse puudutab Pohlakut muidugi samuti jätkuvalt - koondise käekäik, koondise üha selgem esiletõus. Kuid siin on ta suure panuse korraks teinud. Leidis ja tõi koondise peatreeneriks hollandlase Arno Pijpersi.

Kolme muu asjaga näib aga nii olevat. Flora hakkabki Levadiale tõsisemalt turja kui kahel viimasel hooajal, staadion saabki Eesti - Hollandi valikmänguks korralikult valmis, Eestis leiabki üha rohkem poisse tee jalgpalli juurde, sest õhustik on soodne ja mäng ise võluv.

Ega poiste tung jalgpalli juurde juba nii suur ole, et varsti pole pisikesi pallureid kuskile panna?

Legendaarsete Lõvide hulgast kerkinud Indro Olumets ongi tähele pannud, et poisse on küll jalgpalli tohutult lisandunud, kuid häid treenereid olevat veel vähe. "Kasvatatakse massiivselt, noori tuleb juba nii palju peale, et ma ei tea, mis nendega lõpuks tegema hakatakse. Kui nad ei ole veel head mängijad ka," mõlgutab Olumets. Samas olevat väga hea, et nii palju poisse tee jalgpallini leiab. "Sest Eestis ei olnud enne üldse jalgpallureid."

Nüüd on. Nüüd on teine aeg. Ja kes päris tippu ei jõua, saab vähemalt mõnusa tunde teadmisest, mis mäng see on ja kuhu on sealt võimalik edasi kasvada.

URMAS ESLON