Kui õige piiluks eesriide taha

Mahatma Gandhi: "Ma olen vaid Tõe otsija. Ma arvan, et olen leidnud tee, mis viib sinna. Ma arvan, et olen teinud lakkamatuid pingutusi tema leidmiseks. Kuid ma möönan, et ma pole teda veel leidnud. Leida täielikult Tõde tähendab teostada iseennast ja oma saatust, so muutuda täiuslikuks. Ma olen oma ebatäiuslikkusest piinavalt teadlik, ning selles ongi kogu minu jõud, sest on haruldane, kui inimene teab oma piiratust."

Sel hetkel on emotsioonid veel laest kõrgemal. Andrus Veerpalu, 30aastase suusakuninga, 30kilomeetrisest täiuslikust sõidust on napp tund möödas.

Äkki olete tuttav ka maailmameister Veerpaluga? - kerkib keelele.

Mõeldud, tehtud!

Tõstan toru. Valin numbri. Küsin seda meie ühelt läbinägelikumalt mehelt.

"Ei," saan Arno Joalalt vastuse.

Eesti suusakullamaade hulka jõudmine tuletab mulle meelde Sydney olümpia ja Erki Noole õnnepäeva 28. septembril. Nüüd on aga 19. veebruar ja aasta 2001. Numbritesse laskumata räägib sensitiiv Joala edasi : "Vapustav. Ja nad on Noolega ühtmoodi haiged..."

Järgnevas kuulen, et tegemist on laastava nähtusega spordis. Pendlimees, kelle hoolde on end usaldanud nii jalgapalli väravavaht Mart Poom kui Euroopa meistrist pentatlonmodern Imre Tiidemann, märgib tasasel häälel: seda haigust arstid veel tegelikult ei tunne... Vähemalt ravida ei mõista.

Oma tosin aastat on Arno Joala püüdnud asjaosalisi veenda energiakanalite süsteemi korrastamise vajalikkuses. Hakatus oli tema jaoks spordis Allar Levandiga (kes muide, ei lase Joalat praegu oma lapskoondise ligi - A.K.), järg Nagano aegu Katrin Shmiguniga, kellel tervis siis kapitaalselt sassis.

Aga Noolgi ei lubavat sensitiive enda lähedusse. Parastavad nüüd erudiiti, et näe, olümpiavõit ju tuli ikka. Mis siin enam nõiduda.

Joala aga ei häiru sellest kõigest grammigi - Sydneys olnud kõigil kümnevõistlejail-medalipretendentidel kanalid kinni... Tallinnas sisevõistlusel aga Noolel üksi...

Oma pojal Jaagul odraiva kaotanud, Eda-Inesel Eurovisioonil laulukindlust lisanud ja iluuisutamiskuulsusel Anna Levandil sünnitusjärgselt valusid kärpinud mees tunneb täna headmeelt koostööst korvpalluritega.

"Näed, Tsehhiga mängisid nagu NBAs kohe," kuulen esmakordselt Joala hääles vaikse heatuju rahulolu noote. Aga nüüd ikkagi, suusaõekesed?

Neil olevat samuti rihm rattal maas. Uskumatu vastupanuvõime on lubanud meestel oma kõva treenituse tulemusteks teha. Smigunidel paraku ajas ja füüsises kaotatu oli selleks talveks võtnud kõik.

Lembitu Kuuse arvas ühes kommentaaris, et äkki on sõsaratel ressursid otsas. Suurvõistlusteks?! Nüüd, aasta enne taliolümpiat?

Arno Joala nii pessimistlik ei ole.

Ta kordab nagu muiste: kasutage nüüd ometi seda ära, kuulake minu juttu, te mitmete alade bürokraadid ja muidu meditsiinitaadid.

Ühest intervjuust on jäänud meelde, et doktor Jalak, sportlastele lähimaid arste, nagu usuks sensitiive ja ei usu ka. Ajakirjas Sporditäht kutsus tohter ühemõtteliselt, ilmselt igaks juhuks, sportlasi üles Joala ja tema mõttekaaslastega mitte kontakteeruma.

* * *

Ja ometigi tuleb meil KÕIGIL päevpäevalt silmitsi seista Suure Tundmatuga, aastat kümme tagasi avastatud haigusega, millele maakeeles täpset vastet praegu ei leiduvatki. Siinkohal loobun seda tõbe võõrkeelse nimega avalikustamast. Tehku seda spetsialistid.

Meile on jäänud võimalus, leida see õige rada mitmepealise spordilohega võitlemisel. Eelmises Terviselehes astus oma kirjatükiga teie ette meie üks teenekamaid treenereid ja spordikorraldajaid. Kiiruisutamises Ants Antsoni olümpiavõidu poole minekule tõuganud, hiljem aastaid eesti rattasporti vundamenteerinud Olaf Olmann. Kollane ajakirjandus poeb tema telefonitorru ennekõike kui Kerttu Mõisa isa ja värske vanaisa juurde. Samas on jäänud tähelepanuta, et Olmann ise sai vähem kui aasta tagasi veelkord isaks. Tema kui sensitiivi elu on jäänud sootuks kõrvale. Neid ridu kirjutanule on "nõiad" alati sümpaatsed olnud, sest on neilt saanud hinnalist teavet ka enda seisu kohta.

Nii ei rutta ma erinevalt mõnest sensatsioonijanus kolleegist neid süüdistama küünarliigesega pendli liikuma lükkamises. Samas tean, et seda suudab meist ju iga kolmas...

AARE KREILIS,
ajakirjanik