Inimene on asja eest, kui ta ennast liigutab

llmateade räägib libedatest teeoludest, lund sajab. Leida tuleb paljapäi ja nõnda hoogsalt, et tokiots vaevu tänavat puutub. "Kolme päeva pärast teeb doktor Kööp puusaoperatsiooni, siis saan oma kolmandast jalast lahti," osutab ta kepile. "Loodan, et maijooksu teen juba kaasa, rauast muna kintsu sees."

"Tulevase aasta maijooksu?"

"Tulevase nüüd! Tänavuse ikka, sinna ju ligi poolteist kuud aega," naerab ta ja veteranide rahvusvahelistele orienteerumisvõistlustele Klaipedas lubab ka kindlasti minna.

Hispaanias esikoht

Esimest korda orienteerus ta Venemaal. Aga Leida pruunid silmad võtavad tuld, kui ta Hispaania võistlusi meenutab. "Ümberringi tore võõras loodus. Vaatan mäe otsast, all järsk org nagu lehter, aga märk on otse üle oru. Ma ei hakanud ringi minema, mul olid tugevad teksad jalas, lasin tagumiku peal lohinal orgu ja sealt käpakile rohututte sikutades märgi peale üles. Leidsin kõik punktid kätte ja aega ei ületanud, tulin oma vanusegrupis esimeseks," räägib ta rahvusvaheliste võistluste esikohast nagu oleks eile kaubamajast paki kohvi ostnud.

1996.a Hispaanias triumfi hetkel.

"Kui vanalt veteranide hulka arvatakse?"

"Minu teada kolmekümne viieselt."

Aasta pärast Hispaaniat orienteerus ta Taanis ja kaks aastat tagasi Tsehhis. "Mulle on eluaeg meeldinud mööda metsa ja raba kolada, eks ma seepärast võitsin Taanis ja Tsehhis ka. Aga võibolla sellepärast, et teised minu grupi osavõtjad olid kõik nooremad." Viimasest lausest võib igaüks arvata, mida ise tahab.

"Mineval aastal oli veteranide orienteerumise MM Uus-Meremaal, sinna ma ei saanud, kole kallis sõit. Kirsturaha tuleb ka ju tallele panna..."

Kirsturaha kõlab Leida Sevruki suust nõnda kohatult, et äratab esimese kevadise kärbse Terviselehe toimetuse aknaklaasil. Mulle meenub aga habemega anekdoot südamehaigest vanaprouast. Arst: teie tervis on infarkti järel nii palju paranenud, et võite juba trepist käia. Vanaproua: küll on tore, see vihmaveetorusid mööda korterisse ronimine oli igavene tüütus.

Lift teeb vanaks

Ka Leida kasutaks vist meelsamini vihmaveetoru kui lifti. "No mis himu peaks inimesel olema selle putkaga üles-alla sõita, kui igal majal on trepp. Lift teeb haigeks ja vanaks."

Leida Sevruk: "Minu veri ei kannata viimane olla."

Puus hakkas tal valutama kaks aastat tagasi. Leida arvab, et poleks ta trepist käinud, jooksnud, kõndinud, roninud, oleks puus valutanud ehk juba viiekümneselt. "Praegu ma joosta ei saa, praegu ujun. Kaks korda nädalas tõmban vähemalt pool kilomeetrit Kalevi ujulas nii et vesi vahutab. Kui ma ei liigutaks, oleks jalg päris kange."

Minevaasta Soomes tervisespordipäevadel huvitas teda, kuidas haige puusaliiges mäkketõusu talub. 6 kilomeetri kaugusel laugjal mäel oli turismibaas, kuhu noored inimesed ees minema kappasid. "Mina tõusin parajat sammu, jooksukepid olid kah toeks. Ükskõik, kus ma käin, tahan alati ümbrust vaadata. Imetlesin neid uhkeid kaljuseinu, mida meie pool merd ühtegi pole. Viimane kilomeeter vastu mäge oli aga raske küll. Üleval ütles grupi saatja noor neiu, et tagasi võib kõndida sedasama või teist teed mööda, mis on 8 kilomeetrit. Otsustasin, et ega ma narr ole, et sedasama teed kõnnin, uue tee ümbrus jääb ju niiviisi nägemata. Tulimegi siis grupijuhiga seltsis, vestlesime, kangesti kena oli allamäge astuda. Ei saanud arugi, et 14 kilomeetrit jäi viimaks seljataha. Jalad olid küll katki - olin tossud ähmiga palja jala otsa torganud. Kui siis veel meres ujumas sai käia, no küll oli telgis öösel mõnus uni."

Leida ei kannata viimast kohta

"Kuidas sa Soome tervisespordipäevale teadsid minna?"

"Mul on spordikalender, seal on kõik üritused üleval. Soomes olen palju käinud, ainult naiste 10 kilomeetri jooksulgi olen kolm korda olnud. Suurtel jooksudel sätin ennast alati esimestesse ridadesse, siis pole karta, et viimaste hulka jääd. Minu veri ei kannata viimane olla."

Tervisespordipäevadel Soomes ehitas üks eestlane võllakiige. Leida ei olnud Eestis veel kunagi üle võlla lasknud ja tegi selle tembu ära teisel pool lahte (pildil Leida istub, hooandja seisab).

"Tänavu tuleb Tallinnas 14. maijooks, 7 kilomeetrit nagu viimastel aastatel ikka. Mitu korda sa seal oled lipanud?"

"Kõik korrad. Kus ma Eesti maijooksu võin vahele jätta! Kaks aastat tagasi sain kogemata enne maid kopsupõletiku, eks ma olnud kevadise külmaga hooletu. Tegin siis Magdaleena haiglas trenni, treppidest üles-alla. Päev enne jooksu sain haiglast välja ja, noh, kaasa tegin. Vahel tikub mul vererõhk ka kõrgele, aga nii kui pikema matka läbi teen, on rõhk jälle paras mis paras - olen aparaadiga mõõta lasknud."

Veel hiljaaegu jooksis ta kõik jooksud ja kõndis kõik kõnnid koos pisikese mustakarva Nakiga. "Raudami koori liikmed kinkisid mulle, olin seal kaua aega laulja. Koer tahtis veel kiiremini joosta kui mina, rebis rihmast. Inimesed, kes tee ääres seisid, hõikasid, et see on doping. Nakil vaesekesel oli astma, viimasel Pääsküla rabajooksul vajus äkki kokku... Mulle kõiksugu metsa- ja rabamatkad meeldivad, loodus käib seal sinust justkui läbi. Kõrvemaa kõnd oli ka lõpmata ilus, vist 14 kilomeetrit. Ronisin vaatetorni, kui sealt alla rabalaukasilmadesse ja üle õitsva Eestimaa vaatasin, kippus vesi silma."

Vaba langemine

"Sa oled ka õige kõrgelt üle õitsva Eestimaa vaadanud."

"Seda vigurit tahtsin juba ammu teha. Tütar (Leida on kasvatanud kolm tütart, kommunistid tapsid ta abikaasa - toim) teadis mu kauaaegset soovi ja pani omalt poolt hüppamise raha välja, 1200 krooni. See oli sellepärast, et nii kõrgelt hüpata sain, madalamalt on odavam. Puusahäha oli siis juba küljes, üksinda ei lubatud mind langevarju peale lasta, et põrutan maandumisel puusakondi päris paigast ära. Seoti siis instruktoriga ühte puntrasse ja nelja kilomeetri kõrgusel tehti luuk lahti. Oh sa jummal, kui me sealt välja kargasime ja allapoole põrutama hakkasime, tuli maa nagu kuuliga vastu - vaba langemine on ikka äge küll. Viimaks läks langevari pauhti lahti, siis oli aega hõljuda."

Kui ei taha sõita rattaga, lase kukerpalli

"Nüüd oled juba teletäht nagu su õetütar Reet Linnagi, esined Hansapanga reklaamklipis. Kas tuntakse tänaval ära?"

"Ükspäev tuli jah võõras noormees bussipeatuses juurde ja küsis, et kas mina olengi see Leida. Et tema vanaema istub ainult päevade kaupa akna all ja vaatab õue. Ma ütlesin, kui sa vanaemast üldse hoolid, siis meelita või kupata ta õue kõndima. Kui ei taha kõndida, las jookseb. Kui ei taha joosta, las sõidab rattaga. Kui ei taha ratast, las laseb kukerpalli. Inimene on ainult siis veel asja eest, kui ta ennast liigutab, maailma asjade vastu huvi tunneb ja uusi plaane teeb."

"Usaldaksid sa Terviselehe lugejale mõne oma plaani ?"

"Ühe võin ütelda:sügisel hakkan talisuplejaks. Hea küll, ütlen teise ka: 90.aasta sünnipäevaks tahan veel kord langevarjuga hüpata. Küll see oli üks tore tunne!"

"Millal sa 90. aastaseks saad?"

"Kahe aasta pärast.Tänavu 22. aprillil saan 88."

JUTA ÜTS