Seal kus lõpeb tervis, algab hädade org

Algab jah, kuid mis siis! Tuleks vastu sõdida, tervist varuda. Kuid eks igaüks sõdib omamoodi.

Aprillikuusse jäi tervisepäev, kohe algab südamenädal, aprilli on pakutud tervisekuukski. Tervisekuu võiks olla küll, sest kui silmad-kõrvad lahti hoida, ei pääse mööda santidest seikadest - hädad kasvavad, tervisekorraldus vangub, käib lõputu jutt ümberseadmistest, ja kõike seda matab müra raha jagamise ja nappuse ümber. Haigekassast on saanud näägutamse koht, sest mingi ühine kont peab ju olema, mida järada, mis sellest, et järjekordi arstide juurde see ei lühenda.

Pole meil vulkaane, maavärinaid, salvavaid maduusse, kuid on muud hädad. Näiteks psühhiaatrilised, millest mitu esiplaanil. Eesti on meeste enesetappudelt maailmas juba kolmas, taga Venemaast ja Leedust. Naiste seis pole põrmugi parem - kuuendad. Aastas on 365 päeva, enesetappude arv Eestis ületab selle arvu saja võrra. Rohkem kui üks enesetapp päevas! Üheksakümnendail võtnud endalt elu ligi viis tuhat eestimaalast (3761 meest ja 974 naist). Erinevail põhjusil, kuid miks nii? Kurb puänt ei ole ju mingi saatuslik liiklusõnnetus, vaid pika pinge vili. Ei jaksanud enam, ei leidnud väljapääsu, polnud lähedasi, kes mõistaks...

Tore, et meil on suured terviseetalonid - olümpiavõitja Erki Nool ja maailmameister Andrus Veerpalu-, kuid samas jube, et tõuseme vilkalt ka uimastitarvitajate rindel. Teeme sporti küll, kuid pole me praegu nii väga spordiharrastaja rahvas midagi. Et eluga hakkama saada, ahvatlevad suurt osa hoopis muud arvatavad lahendused, osa neist hästi sünged.

Uimastipruukimine ja vägivald kasvavad ikka koos. Nii ei saa tõsiselt võtta statistikat, mis kõneleb kuritegude arvu kahanemisest. Ei ta kahane ühti, võtab hoopis hoogu. Tallinnas piisab viiest minutist, et silma jääks mituteist vedelevat süstalt. Manustajate arvu kasv on ilmne, see kildkond paisutab kuritegevust ja ka HI-viiruslaste arvu kindlapeale. Kuidas võidelda? Või jääb ainult lohutus, et mõnuainete rüppe langenute arv kasvab mujalgi?

Kõik siin ilmas on tihedalt seotud, töötus uimastitega ka. Eestis sageneb jutt elukalliduse ja töötuse üheaegsest tõusust. Kui statistikaamet teab, et 70 protsendil jäävad sissetulekud alla keskmise, milles oma osa mittehõivatud tööealiste ligi 45-protsendilisel osakaalul elanikkonnast, kas siis ongi koll tõkestamatu? Kui statistika kõneleb töötute arvu liginemisest 100 000ni, kes siis üldse masinavärki hoiavad? Õpilased ja tudengid ei tööta ju ka, pensionäride kasvavast müriaadist on argitööl paar protsenti. Need, kes veel veavad, tiirlevad kolme-nelja koha vahet ja rikuvad tervist niisama tõsiselt nagu need, kes stressavad töökoha kaotamise pärast.

Kel kord tervisehädad kallal, pole enam see, kes varem. Asi pole ainult kahanevas töövõimes, tihti ka sandis mõjus lähikondsetele.

Mida teha? Muidugi on kergem neil, kes läinud aastail tervist tugevdada osanud ja varu jõudnud koguda. Ega tervis kõigil ühtemoodi kiiresti käest lähe.

Keha tasub liigutada, tervist ikka varuda, sest viimase aja tohuvabohu eriarstide juurde pääsemisega ei näi niipea lõppevat. Ja vaevalt on rahapada just nende hädaliste käes, kel abi kõige kiiremini vaja, ja kes end üldises järjekorras teistest ette suudaksid osta. Milleni me üldse jõudnud oleme - ostame end arsti juures rahaga teistest lihtsurelikest ette. Ühed endiselt võrdsemad kui teised!

URMAS ESLON, ajakirjanik