Kiri kodustele

Kui teieni on jõudnud kuuldus, et minuga ei ole kõik päris korras, siis lubage kinnitada, et mingil juhul ei ole mul kõik korrast ära! Mu ümber askeldavad valges kitlis hästilõhnavad näitsikud, mind putitatakse, nii et mingi turuväärtus on mul ikka säilinud. Tarbetu vrakk oleks kõrvale heidetud ja maha kantud. Mind pole keegi maha kandnud. Vastupidi, nad kandsid mu jälle uude palatisse, kus vabanes koht, kuna arstid tegid mis võisid, aga patsient ei osanud seda hinnata...

Mul on mitu meedikut näppupidi ihu ligi, küllap ma pakun neile erialast huvi; näiteks täna imestati, et miks nii kõrge pulss? Mitte et mu süda liiga kiirelt lööb, aga sel mehel, kes enne siin voodis lamas, oli rütm aeglasem: poole minuti jooksul ei fikseeritud ühtegi lööki. Süda oli nö oma liikmeksoleku peatanud.

Nüüd siis ülevaade mu tervislikust seisukorrast. Nagu mäletate, olen eluaeg olnud paremakäeline, ja kui ma teile nüüd kirjutan, siis võite järeldada, et parema käega on mul kõik üsna kombes. Mind ei sega asjaolu, et nad selle käe veeni sisse aeg-ajalt vedelikku tilgutavad, see voolab ainult poolteist tundi korraga, olevat mingi soolalahus. Nüüd saad ehk aru, kallis naine, kui ekslik oli su kadunud ema arvamus, et sool on organismile kahjulik. Mürki nad ju mulle ei annaks?

Mis puutub paremasse jalga, ega selle üle kah ei kurda, ja parempoolne kehaosa on üldse nagu noorel mehel; kahju ainult, et üks pisiasi vasemale sattus... Meeleolu loeb palju. Mõni elab haiglas olemist rängalt üle, eluisu kaob ära, pilk on kurb ja lõug karvane, võitlusvõime läinud. Mina püüan ikka korralik välja näha ja ajan habet, parempoolne põsk on puha sile. Vasem lõuapool on küll nagu tihnik, nüüd ma saan aru, miks vasakpoolne maailmavaade paljusid hirmule ajab.

Paistab, mu parem ajupoolkera funktsib kah eeskujulikult: igasugu mõtteid tuleb pähe. Näiteks hakkasin arutama, et ega haigel ja tervel ei olegi suurt vahet. Inimesi ajavad paanikasse haiguste õudsed nimed: infarkt, insult, langetõbi... Aga mis see infarkt sisuliselt on? No üks peenike torukene läheb umbe ja veri ei pääse läbi. Ja panevad kohe nii jubeda diagnoosi! Vaat kui lõhud puid või teed saunavihta, pind läheb näppu või küüne alla, või lendab sääsk silmamuna sisse - see on jube valus! Aga meditsiiniliselt oled terve inimene. Või siis päris turske mees, no poksija, lüüakse nokauti; ta variseb põmmdi põrandale pikali, teadvuse-kaotus, ööbik laulab. Aga arstid muigavad leebelt, et näe, panigi ära! - ja publik plaksutab! Kui langetõbine kukub maha, on kohe kisa lahti ja kiirabi sireen huilgab. Sest et keegi ei osanud seda ette näha. Miks äkki pikali, kui ei löödud?!

Kõik oleneb ettevalmistusest. Kui loed raamatut, mis algab lüürikaga, siis pead enne teadma, kas tiitellehel on kirjutatud "Jutte loomadest" või "Kriminaalromaan". Kui on kriminull, siis tea, et 10-20 lehekülje järel jõuad ikka mõrva või vägistamiseni! Igapäevase eluga on sama lugu, sa pead teadma, mis zanrisse sa kuulud. Ärkad hommikul üles, hing on sees ja enam-vähem kena olemine, nohu pole ollagi ja alla ei ole teinud, ja kui tegevus toimub suvilas, siis ongi päev otsa tore olla; aga kui juhtud sama kena enesetundega ärkama haiglas, siis usud kohe, et ju sul on pool keret halvatud ja su voodikaaslase nimi on kateeter, või siis ripud kummivoolikut pidi vereülekande püti küljes ja aitäh et veel üles ärkasid... Nii et haigel ja tervel polegi suurt vahet, nagu elaval ja surnulgi; no elusal on jah vererõhk kõrgem, ja alumine erineb ülemisest. Mitteelav võib su'ga tükk aega tõtt vaadata, silm kah ei pilgu, aga ta ei kipu enam seltskonnas sõna võtma...

Võib-olla näib see võrdlus teile kohatu, aga kõrvuti need seisud me igapäevas ju kirendavad! Kui mõni suitsetaja kulmu katki kukub, siis kirjutab Õhtuleht, et näe suitsiidikatse; ja lugeja on veidi pettunud: peaaegu oleks saanud kriminaalkroonikat, aga see togu kukkus nii madalalt, et rikkus uudise ära... Veel üks mõte niheleb mu peas ja teeb haiget: lugejakirjades ja ajakirjalugudes on nii tähtsaks tehtud igasugu mustade tegude miljonid, - umbes et miks ei jagata kõigi vahel võrdselt; aga mõelge ometi, miks mõni inimene võib elab üle 90, teine kustub parimas elujõus ja veel varem; suurim ebaõiglus on ikka just selles?!

PRIIT AIMLA