LUGEJA KIRJUTAB

Kiri südamest

Terviselehes 28. veebruaril ilmunud artikli "Rahu, sallivus ja mõõdukus" mõjul saatis lehelugeja T.M. toimetusele kirja.

Pr. Juta Ütsi artikkel teist, Olev Nöps, on kirjutatud südamega. Minu jaoks oli kirjatükil hea energiline tome. Ma ei oska seletada, miks, kuid artiklit lugedes töötas minu pea nagu kahes osas - üks osa jälgis mõttekäiku Teie elust, teine osa kõrvutas momentaalselt enda elu vastavaid seiku ning omi mõtteid elust ja muust Teie mõtete ja arusaamadega. Sellest lugemisest tekkis mõtteline dialoog, mis oli seda parem, mida rohkemas leidsin sarnast või lausa samasust. Artiklit lõpuni lugedes tundsin end puhanuna, millegi võrra rikkamana. Kosutav oli lugeda, et üks Eestimaa mees ei aja taga ei tea mida, vaid peab elus tähtsaks ja kalliks ja oluliseks elu põhitõdesid ning et suhe usku ja Jumalasse on tõene. Igaühe jaoks siin elus on keegi ja see õige suur armastus. Kuid see pole sugugi nii, et see peab olema just nooruses. Nagu ütles üks sensitiiv 5-6a tagasi öises "Vikerraadio" saates, et võib ka olla see õige näiteks 60aastaselt. Eks vastavalt sellele, millise eluülesandega siia sellesse ellu oleme tulnud.

Jumal tuleb tõesti ise inimese juurde. Mulle 1994.a. sügissuvel, kui tundsin sisemist vajadust istuda laua taha, panna küünal põlema ja piibel lauale, käed risti. Ei osanud ma Meie Isa palvet ega muud. Ja imelikuna ei tundunud ka vajadus langeda teatud hetkel põlvili ning paluda või tänada, ainult esimesel korral oli imelik. Jutt jumalaga on nagu sisemonoloog, kahekõne endaga, mis annab hingele nii palju. Kahel korral elus on mu palvetele vastatud Jumala abiga. Jumalasõna ma ei tunne, tean, et Jumal on olemas ja mulle on sellest küllalt.

Elu ei ole ainult söömine, joomine, töötegemine, magamine ja seks, midagi hoopis enamat. Usun uuestisündi ja kõigesse, mis sellega seotud ja sellest tulenev.

Mind ristiti 2000a mais. Olen kristlane, õigeusklik, aga usk on ju tegelikult üks. Tahan käia kirikus, kuid ei saa, sest mind hoiab minemata mu tunnetus, et õpetaja ise ei usu seda, mida räägib. Ta on nagu iga teine, kes käib oma tööpostil. Kord juhtusin kuulama teda ütlemas oma sõnumit teleriekraanilt - kuid sõnad olid tühjad, nad ei kandnud kuhugi. Nende Teie mõtetega uuest abielust, armastusest, naise rollist jne ka nendega olen päri. Omaks ei saa niisama, seda peab tunnetama. Loomad otsivad paarilist lõhna järgi, inimeste vahel pidi see samuti kehtima - kes on ikka oma, selle lõhn ei ole vastu.