Andrus Värnik viskab oda kaugele ja kogu südamest

Mullu kahel võistlusel oda rohkem kui 80 meetrit paisanud ja Eesti esinumbriks kerkinud Andrus Värnik on talve üle elanud, vigastustest vaba, kihutas kolmeks nädalaks Hispaaniasse harjutama ja tahab ka algaval hooajal rahvale rõõmu teha.

Sa pole enam see mees, kes tuli paar aastat tagasi 77 meetriga Eesti meistriks. Nüüd on kaheksakümmend meetrit taskus ja Sydney OMi 15. koht käes. Kuidas talvitusid?

Sydney võttis väga palju energiat ära. Taastumisaega palju ei jäänud - novembris lõigati mul mandlid. Kolm nädalat tekkis pausi, seejärel sain korralikult trenni hakata tegema. On juba aprillikuu, väga ei kurda - natuke on talvega jõudu juurde tulnud, visketehnika on veidi paranenud, ka odatunnetus on paremaks läinud. Olen talvega päris rahul, tehnika kandi pealt sai üht-teist juurde nuputatud.

Andrus Värnik ütleb, et sporti tuleb teha mõistusega.

Paar aastat tagasi ütlesid, et pikad odalennud on tehnika taga kinni, jõu taha asi ei jäävat. Kas ikka on nii, et lihvida tuleb eelkõige tehnikat?

Jah, tehnika arvelt on väga palju võtta. Kolm-neli aastat tagasi tegin palju jõudu, kuid mees liiga tugev olla ei tohi. Odaviskes peab lõtvust ja teravust olema. Tehnikat me treener Toomas Merilaga kogu aeg arendame. Peab nokitsema, muidu arengut ei tule. Keegi sulle niisama midagi kandikul ette ei too.

Odavise hakanud sulle rõõmu valmistama siis, kui 70 meetrit sai täis. Nüüd on 80 käes. Ega auahnus juba nii suureks ole läinud, et mõtteis välgatab ka üheksaga algav tulemus?

Võib küll nii öelda, aga enne tehaksin visata Eesti rekordi. Siis võtaksin 90 meetrit ette. Arenguruumi veel on, seda ma ei karda, et ei ole. Loodus on mulle andnud küll, pean anded ära kasutama.

Oled alles kahekümne kolmene, aga Eestis kõigi aegade paremusreas Silla, Kaleta ja Puuste järel neljas. Ega sa nutma ei hakka, kui juba tänavu ühest neist ette ei kerki?

Ei hakka, kuid eks ma oleksin natuke pettunud. Kui ma mullu viskasin kaks korda, siis sel aastal peaksin viis-kuus korda üle kaheksakümne viskama. Stabiilsust oleks vaja. Võimalik, et teen suvel rahvale rõõmu.

Tõestasid Sydney OMil, et oled hea võistlejanärviga. Kust see?

Aastaid tagasi ei olnud ma hea närviga, kõrbesin mitmel võistlusel, sain tunda, mis on viimane koht. Väga kehv tunne oli. Nüüd, kui tahan saada tipptasemel sportlaseks, pean saavutama tugeva närvi. Tipus löövad ainult tugevad mehed läbi - nende närvid peavad vastu õhkkonnale ja vastastele. Kui lööd kartma ja ei suuda end valitseda, astutakse sulle otseses mõttes pähe ja oledki viimane.

Mullu oli sinu ja järgmise vahe Eesti hooaja edetabelis üheksa meetrit. Kas häirib, et koduste konkurentide seltskond on hõre ja eneseteostuseks tuleb otsida lisamotiive?

Rohkem tuleb rahvusvahelisi võistlusi otsida, seal saab meestega rinda pista. Kodus pean konkurendiks veel ainult Heiko Vääti Ta võiks visata ka kaheksakümmend meetrit.

Edmontoni MMi osavõtunorm on 82.50, B-norm 80.50. Kas need numbrid kummitavad?

Ei kummita üldse, võtan rahulikult, kuid tahan väga MMile pääseda, et teha seal parem tulemus kui Sydneys. Karta ei ole midagi. Kui kardan, siis ei saa hakkama.

Treener sul on, muid abimehi ka. Mõtled sa nüüd ka söömise peale varasemast rohkem?

Söön endiselt kodumaist muna ja kohupiima. Ikka maatoitu ja sealiha. Ise teen ja nokitsen ning saan hakkama. Ei pea kõrvalabi paluma.

Kas pärast OMi võid öelda, et sul on spordist hoopis teine maitse suus?

Ongi. Olümpiamängud andsid väga kõva elamuse. See muutis mu silmaringi ja selle üle võib mul ainult heameel olla Pean nüüd viskamisse suhtuma veel tõsisemalt.

Milliste tunnetega Hispaaniasse harjutama lähed?

Ma ei ole eriti ärevil, hea meel on, et mu sõitu toetatakse. Esimese nädala võtame rahulikult, kaks järgmist teeme tõsisemalt. Loodan sealt saada hooajaks laengu Talve olin Eestis, mujal ei käinud.

On sport rohkem häid emotsioone kinkinud või domineerivad mõne vigastusega kaasnenud halvad viivud?

Neli aastat oli paremal käel närv kanalist väljas, kuid mul ei tekkinud mõtet, et rapsin tühja, et äkki must ei saagi asja. Et hakkaks hoopis bussijuhiks või laheks ehitusele tööle... Mul on kogu aeg olnud tunne, et minus on midagi peidus Ei saanud odaviskest loobuda. Vigastusi tuleb ikka, nendest tuleb lihtsalt üle olla. Olen muutunud tugevamaks, ja saan üle. Kuid treener on mulle öelnud, et kui ükskord spordi maha jätan, on vaja tervena lõpetada. Kunagi on vaja pere ka luua ja kes mind ikka sandina tahab, kui ei oska enam käia ja olla.

URMAS ESLON