Väikese inimese suur mure

Noore ema probleemile, et tema "varsti juba nelja-aastaseks saav laps öösiti ikka veel alla pissib", käisime vastust küsimas Tallinna Lastehaigla nefroloogiaosakonna juhatajalt Ülle Tootsilt.

Doktor Ülle Toots: Lapsed saavutavad tahtele alluva kontrolli oma kusepõie tühjenemise üle üsna erinevatel vanuseperioodidel. Kuni 4. eluaastani ei peeta öist voodimärgamist (enureesi) veel probleemiks, alles 5aastaseks saanud lapse puhul tuleb hakata selle häire põhjusi otsima ja ravi kohaldama. Aga juhul, kui 4aastasel lapsel puudub harjumus ka päeval potil käia, oleks soovitav arstile pöörduda. Laps hakkab juba 2. eluaastal tunnetama oma kusepõie täitumist, aga ta ei suuda veel teadvustada urineerimistungi algust ja teatud aja seda kannatama. Just 2-4. eluaastal õpib laps pissihäda ka pisut kinni pidama, et õigel ajal potile jõuda.

Kures ema oletas, et tegu on närvisüsteemi häirega.

Enureesi puhul küsib arst alati, kas voodimärgamine on olnud sünnist alates pidev või tekkinud pikema "kuiva" ajavahemiku järel. Viimasel juhul võib tõepoolest olla tegu emotsionaalse üleelamise tagajärjel tekkinud seisundiga. Kõigepealt laseb perearst aga teha üldanalüüsid, so vere- ja uriiniproovid, lülitamaks välja võimaliku kuseteede põletiku. Esmase uuringuna tehakse ära ka ultraheliuuring, selgitamaks, kas kuseteede ehitus on normaalne. Enamikul juhtudel aga niisugused anomaaliad enureesi ei põhjusta, küll võivad seda põhjustada kuseteede või neeruvaagna põletik. Kui uuringud näitavad kõrvalekaldeid, suunab perearst lapse eriarsti juurde.

Kahe kuni nelja aastane laps õpib pissihäda ka pisut kinni hoidmma, et õigel ajal potile jõuda.

Kui suur osa lastest, kes peaksid juba puhtust pidama, voodit märgab?

4.a. lastest kannatab enureesi all ca iga neljas, 7. eluaastal 10. laps. Seega võib igas esimeses algklassis olla veel 2-3 last, kes öösiti alla pissivad. Juba 12. a. saanud lastest märgab öösiti voodit ca 3%. Täiskasvanuikka (18.a.) jõudnuil esineb see probleem ligikaudu 0,5-1%. Öist enureesi esineb poistel sagedamini kui tütarlastel.

Kas piinlikku häiret, et juba naisevõtu- ja kaitseväeikka jõudnud noormees veel öösiti voodit kastab, ei suuda tänapäeva meditsiin välja ravida?

Kuigi öine enurees on küllaltki hästi uuritud probleem, ei ole adekvaatse ravimeetodi leidmine alati lihtne. Enureesi puhul on sageli tegemist päriliku häirega. 60-70% lastest, kes voodit märgavad, on see probleem ka lähematel sugulastel. Paljud vanemad panevad tähele, et enureesiga laps magab sügavamalt kui tema õed-vennad. Kui last öösel äratada ja panna potile, siis hommikul ei mäleta ta sellest midagi.

Ülle Toots: "Kuni neljanda eluaastani ei peeta öist voodimärgamist veel probleemiks."

Viimasel ajal on palju räägitud antidiureetilise hormooni e. vasopressiini osast öise enureesi tekkel. Enureetikutel on täheldatud vasopressiini öise produktsiooni vähenemist, millest tingituna eritub öösel uriini sama palju kui päeval. Kui siia lisandub veel sügav uni, juhtubki see, mis ei peaks juhtuma. Eeltoodust lähtuvalt kasutatakse öise enureesi ravis vasopressiini sünteeetilist analoogi (Minirin).

Seega igal õhtul tablett Minirini ja voodi jääb kuivaks?

Paraku ei aita see ravim kõikidel enureesi juhtudel. Kui ta aga toimib, on laps tavaliselt juba 3- 4 korra ravimi võtmise järel öösel kuiv. Seda preparaati ei määrata enne 5. eluaastat ja kasutatakse 1-3kuuliste kuuridena. Kahjuks võib Minirini ravikuuri lõpetamisel enurees uuesti tekkida. Oma asendustoime tõttu annab aga preparaat turvalisuse näiteks laagris või külas viibides. Medikamendi määrab arst, see on saadaval tablettide, tilkade ja ninaaerosoolina, tarvitatakse enne magamaminekut.

Pampersitega saab samuti voodi kuiva hoida.

Nii mõnigi kord on enureesis "süüdi" just need mugavad pampersid. Laps tunneb end neis kuivana ja hästi ega hooligi potile minekust. Seepärast on esimene asi, mida enureesiprobleemiga lapse emale ütleme: pampersid ära! Kui laps hakkab tundma ebamugavaid märgi pükse ja voodit, õpib ta palju kiiremini ka pissihäda tunnetama. Enureesihäire puhul on muidugi oluline ka õhtul võimalikult vähe juua.

Milliseid ravimeetodeid meditsiin veel öise enureesi puhul pakub?

Pikka aega on öise enureesi korral kasutatud antidepressantide rühma kuuluvaid ravimeid. Neil on aga mitmeid kõrvaltoimeid ning viimasel ajal on paljudes maades nende kasutamisest loobutud. Esiplaanile on kerkinud ravi alarmaparaadiga e. rahvasuus alarmpükstega.

Doktor Toots võtab pesukaitse kujulise kotikese, pistab juhtmega ühendatud elektroodid selle taskukesse ja tikutoosi suuruse patareidega aparaadi endale pluusirevääri külge. Läheb kraanikausi juurde ja laseb "pesukaitsele" tilga vett. Läbi kotikese klemmidele valgunud vesi paneb aparaadi pluusirevääril äratuskellana tirisema.

Lapsele õmmeldakse kotike pükste külge, alarmaparaat kinnitatakse pidzaama või särgi õlale. Süsteemi põhimõte on kuivaks õpetamine refleksi väljakujundamise kaudu. Alguses tuleb last WCsse aidata, sest ta on ärganult segaduses, mis see tirisemine tähendab. Alarmaparaadi "kõrvaltoimeks" on teiste laste häirimine, kui magatakse ühes toas. Aparaat on äärmiselt tundlik, hakkab helisema juba esimeste pissitilkadega ja võib ka tugeva higistamise korral lärmi teha. Alarmpüksid võetakse kasutusele alates 6. eluaastast. Refleksi väljakujunemine võtab 3-6 ravinädalat, aga soovitame seda kasutada 2-3 kuud, et kuiv magamine kinnistuks. Mõned lapsed on aga nii sügava unega, et ei ärka häirekella peale.

Kas alarmaparaat on kallis?

Ligi 900 krooni. Aga seda saab laenutada Tallinna Lastehaiglast (eelregistreerimine dr. Tootsi konsultatsioonile, telefonil 6974200), Mäekalda polikliinikus osaühingust Invaru ja Kesklinna Lastepolikliinikust. Meil lastehaiglas on praegu aparaatidele ligi poole aasta pikkune järjekord.

Ütlesite, et kui voodi märgamine tekib ootamatult seni oma tualetiga hästi hakkama saanud lapsel, võib olla tegemist pingetega lapse närvisüsteemis. Kuidas arst sel puhul toimib?

Eelkõige tuleb pereprobleemid ja -konfliktid, mis last riivata võivad, selgeks rääkida ja lahendada. Seda on muidugi kerge soovitada, raske ellu viia. Lapsel võib enurees tekkida isegi sel puhul, kui perekonda sünnib teine järeltulija, kes osa vanemate tähelepanu endale nõuab. Siis peaksid ema-isa ja arst olukorda selgitama ja kinnitama, et keegi ei armasta teda seepärast vähem. Peale psühhoteraapia on kasutatud enureesi puhul nõelravi ja mitmesuguseid füsioterapeutilisi vahendeid, aga ometi jääb teatud hulk inimesi selle häire all kannatama. Minu käest küsitakse ka vahel nõu alternatiivravijate poole pöördumiseks. Kui visiit sensitiivi juurde jääb ainult sõnalise abi tasemele, võiks ju seda proovida, ma ei soovita lapsele aga anda mingisuguseid alternatiivravimeid. Tihtipeale ravib ka aeg, üks lootusrikkamaid pöördepunkte on puberteediea algus.

Lõpuks ütleb doktor Ülle Toots, et enureesiprobleemi lahendamisse tuleb tingimata kaasata ka laps, siis on tulemus hoopis tõhusam.

5aastane laps on küllalt suur, et häiret teadvustada ja sellest jagu saamiseks ennast kätte võtta, mitte ainult osavõtmatult ema-isa käske täita. Lapsel palutakse pidada päevikut, kuhu ta igal hommikul "kuiva" öö puhul joonistab näiteks päikese, "märja" korral pilve või vihmatilgad. Vanemad peaksid ka meeles pidama, et laps ei märga voodit kunagi tahtlikult ja karistamine ei tohiks sel puhul kõne alla tulla.

JUTA ÜTS