Naise keha kultuur

Miljonid inimesed mõtlevad sellest, kuidas oma keha hoida kahjustustest, ülepingutustest ja haigustest, surma eest. Ja samal ajal tasub mõelda, kui palju on neid, kes tunnevad oma keha talitlusi.

Lapsedki vestlevad teemadel nagu päike-päikesesüsteem, kuu ja tähed, hieroglüüfid ja runod, teatakse palju minevikust, osatakse vaadata tulevikku - aga kõige lähimast - oma keha struktuurist ja talitlustest, mida teame sellest? Raiskame suuri summasid enda taastamisele kaugetel puhkusereisidel, eriraviasutustes, sanatooriumides; ostame hulgaliselt kõike, mida reklaam pakub "enda vormis hoidmiseks". Kui ajakirjad, lehekuulutused, reklaam kauplustes, sanatooriumides jne ei reklaamiks raha eest lubadusi käeviipega vabaneda vaevustest, vaid selle asemel räägiksid rohkem keha subjektiivsetest vajadustest ja nende rahuldamise võimalustest, siis oleks meie arusaam keha täiuslikkusest, normaalsest inimtüübist hoopis teine.

Inimene ei ole ainult vaimu kandja.

Saadaval on kõik vahendid, hoolitsemaks järeltuleva põlvkonna eest kõrgeimal hügieenilisel tasemel, ent millised on koolilapsed? Lohakas kõnd ja kehahoid. Kõverdunud selg, nurgelised liigutused jne. Ometi kõik normid on täidetud: koormust arvestav tunniplaan normaalselt tempereeritud ruumides, teaduslikult põhjendatud valgustus, istumistingimused... Kõik, et lapsed ette valmistada vaimseks valmisolekuks. Ent... 1000st kutsealusest on 134 lühinägelikud, 340 väiksema rinnaümbermõõduga, 114 füüsiliselt ajateenistuseks liiga nõrgad. Tütarlastel väärastunud kehahoiust füsioloogilised puuded. Seda peetakse normaalseks, sest arendada on vaja vaimu - keha lihtsalt peab olema valmis vaimu teenima. Poistele aitab kroonuteenistus mehelikumaks saada, tüdrukud jäetakse omapead, mis võrdub kehaarengu diskontinuiteediga. Kuidas nad valmistuvad oma eluülesandeks - abieluks, sünnitamiseks, rinnaga toitmiseks, kodutööks, hoolitsuseks tervete ja haigete laste eest?

Naised oskavad oma puudujääke moehilpudesse peita - ent muutused on kahetsusväärsed: rinnad on minetanud oma ilu nii kujult kui sisult, punnkõhuke sünnitamisest "'rikutud" nahaga, üldine kontuur - ülerasvunud või siis -kõhnunud. Esimesel juhul rasvapolstrid ja taljet pole ollagi - teisel juhul lõtvunud lihased ja nahk, lohakas kõnnak, kõhnad käsivarred ja jalad, veenilaiendid jne. Kas naised tõepoolest peavad abielukohustuste ja eriti sünnitamise tõttu oma keha ohvriks tooma? On see saatuslik paratamatus? Kas neile on antud võime ainult terveid lapsi ilmale tuua või on nad võimelised ka oma ilu ja tervist säilitama? Nietzsche ütles: "Ilugi ei anta sulle jumalamuidu." Hool oma ilu ja selle säilitamise eest peaks kujunema igale naisele millekski väga tähendusrikkaks, tõsiseks ülesandeks. Selleks tuleb sügavuti mõistma õppida oma keha ja tema talitlusi.

Religioonid ja hügieen...

Meie ajale on iseloomulik, et võrdsustame kasvatust ühekülgselt. Vaimu eelistamine jätab vähe ruumi kehalisele täiustumisele; näitena olgu vaimse ja kehalise kasvatuse suhe koolides - 20:1. Muidugi võib vastväita, et oleme oma esivanematest hügieeni osas ees. Õige, kui lähtuda sellest, et rüütlid ja õuelaulikud kunagi ei supelnud, et pesemine oli vastikumaid tegevusi ja mungad ning nunnad said kõvasti karistada patuse mõtte eest keha kasida. Kristlus nägi ihus midagi hinge kahjustavat, kuigi inimene on loodud Jumala palge järgi - kehaliste tahtmiste vastu tuli võidelda oma hinge õndsuse nimel. Eeskujuks seati püha Agnese, kes jumalakartlikkusest keeldus igasugusest kümblusest. Munkade isa, püha Antonius, saanud vanaks, ei pesnud kunagi oma jalgu. See teooria oli nii võimas, et paljud laskusid loomade tasemele ja elasid eremiitidena alasti ja kasimatult koobastes, toitudes vaid taimedest.

Tänapäeval tundub see naeruväärne. Ometi teeme praegugi kõik selleks, et eelisarendada vaimu oma keha arvel. Üks esteet ütles tabavalt, et "...inimene ei ole ju ainult vaimu kandja nagu raamat, kus vaimne sisu on indiferentsesse anumasse kuhjatud, vaid vaimsusel peab olema ka kehaline vorm luust, lihast ja verest, mis talitleb kindlate anatoomiliste ja füsioloogiliste seaduste järgi". Kes oma kehalisi vajadusi hooletusse jätab, patustab ühtlasi tervikliku tervise vastu ja kannab seda edasi tulevastele põlvedele - naine peaks teadlik olema oma vastutusest elu edasikandjana. Nüüd peseme ennast tänu hooldusvahendite rohkusele suure hoolega, ent vaimsele arengule pühendame üha rohkem tähelepanu ja komplitseeritud elukultuuri tõttu eelistame "vaimset kasitust" kehalisele kasitusele.

Keha aktiivne ja passiivne talitlus

Keha talitlused on kahesuunalised: sisemine aktiivsus, mis on vajalik enda ülevalpidamiseks - sinna kuuluvad siseelundite tegevused, kindlustamaks keha eluks vajalike toitainetega ja ainevahetust, ent samuti energia tootmiseks. Ühe osa sellest energiast kasutab keha egoistlikult oma tarbeks - ülejääva energia annab vabaks välise aktiivsuse sooritamiseks, mis on vajalik sotsiaalsete ülesannete täitmiseks. Ehk teisisõnu - anna kehale, mis kehale kuulub ja võta muuks otstarbeks, mis üle jääb. See hüüdlause peaks kujunema inimesele ülimaks seaduseks, sest me ei saaks ühtegi tegevust sooritada - ei moraalseid ega materiaalseid, ei kunsti ega teadust, ei jumalakartlikke ega patuseid mõtteid teostada - kui meil ei oleks keha, mis meid varustab jõu ja energiaga. Kurb, et eirame neid tõdesid. Keha on midagi orja taolist, kes peab täitma kõiki vaimseid nõudmisi, keda sunnime ära andma ikka rohkem energiat, täitmaks meie aina pöörasemaid tahtmisi. Elame nii, justkui oleksid keha energiavarud ammendamatud.

Hoolimatust oma keha vastu õigustame pingelise elutempoga. Näit. vanad kreeklased, kes lõid imeteldavaid kunsti- ja kultuuriväärtusi, viljelesid keha kultuuri ja mitte käsu korras - hoolitsus keha eest oli sama enesestmõistetav, nagu lugemise ja kirjutamise õppimine. Sokrates nõudis oma õpilastelt igapäevaseid kehalisi harjutusi. Talle endale oli see esteetiline kohustus ja ta pühendas iga päev tunni tantsimisele. Sokratese veendumuse kohaselt mõjutab füüsiline tugevus ka vaimset erksust ja sel teel tuleb distsiplineeritud vaim pingutustega ka paremini toime. Kreeklased õppisid katmata keha ilu maast-madalast hindama, meie erineme neist just selle poolest, et meid ei õpetata ega harjutata nägema inimese figuuri täiuslikkust. Koos sellega kängub ka ilu mõiste.

(Järgneb.)

BOLESLAW WEIDEBAUM