Korvpallureid ootab finaal

Eesti meeste korvpallimeistrivõistlustel jõudis esimesena finaalseeriani Tartu Ülikool/Delta, kel tugev kasvulava - tartlased suudavad oma koolitatud jõududega vastu seista Tallinna klubidele, kes tugevdanud end ka neegerpalluritega.

Tartlaste trumbid on kiirus ja kauane kokkumäng. Mida treeneril põhjust kohe lisada?

JÜRI NEISSAAR: Kiirus ja kokkumäng - need meie relvad on. See on hea, et mehed on aastaid koos olnud, meil on juba sõpruskond tekkinud. Kõik on Tartu korvpallikoolist pärit poisid, mis sest, et erinevatest aastakäikudest. Kõik on saanud enam-vähem ühesuguse kasvatuse, korvpall seob neid juba tõeliselt professionaalsel tasemel.

Olete muidugi uhked, et Tartu võitleb üksi ja saab edukalt hakkama kõigi Tallinna tippklubidega ja nende neegerleegionäridega?

Selge see, mis näitab, et töö noortega on juba aastaid paigas, järjest tuleb uusi mängijaid. Nii see võistkond ongi meil kujunenud. Igast aastakäigust on tulnud üks-kaks meest.

Tõsiselt pole vist jutuks olnud, et Tartu võiks otsida raha ja osta ka ühe korraliku neegermängija?

Tänavu tekkis probleem - mõlemad mulluse aasta tsentrid on läinud, pidime midagi leidma. Kui suured me võimalused ikka on, kuid sellise mängija me saime - leedulase Maciulaitise. Neegrid lähevad meile liiga kalliks maksma. Sellist võimalust praegu pole.

Keskmängija osa on täitnud ka 196 cm Tarmo Kikerpill. Kas tema tase lubab liikuda välisklubisse ja Tartu jääb tast ühel päeval ilma?

Kõik on võimalik, sest ta on aastaga suure arengu teinud. Ta mängib meil katseliselt tsentri kohta, kuid tal on ka vise olemas, võib väga hästi mängida ka mujal. Kaitsemängu peab ta veel parandama. Talle on looduse poolt palju antud, nüüd tuleb teha kõvasti tööd.

Kolm treenerit - Andres Sõber, Tiit Sokk, Kalle Klandorf - suutsid oma meeskonna Delta kõrvale poolfinaalideni juhtida. Mis on Klandorfil hea, mida pole Sokk veel suutnud teostada, miks tundub Sõbra treeneritöös olevat teistega võrreldes mõningaid eeliseid?

Sõbra meeskond on kõige paremini komplekteeritud - siin on kogemused ja kõik-kõik olemas. A. Le Coq on tõeliselt kõva meeskond. Soku Nybit on samasugune meeskond nagu meiegi - neil ka tugevat korvialust ei ole. Sokk peab ka rohkem mõtlema, mismoodi teiste vastu mängida. Klandorfi Hotronicul on korvialune kõva, tagamängijad enam-vähem olemas. Võivad mängida küll.

Kui meeskonnal läheb hästi, on ka treeneri närv puhanud. Kalevi juhendajal Üllar Kerdel on aga olnud tänavu raske - võtmemängijad on vigastatud või välisklubidesse siirdunud. Kuid Kerde on öelnud, et ta oleks väga rahul, kui meie korvpallis teeks iga klubi ka endale ise järelkasvu, pealtvaatajatel oleks huvitav ja lisanduks rahastajaid, kes investeeriks ala tulevikku.

Olen Tallinnas aastaid kuulnud juttu, et klubid koolitaksid endale ise järelkasvu. Kokkuvõttes see siin ei toimi. Keegi võiks aru saada, et Tartus on jnoorte kasvatamine aastakümneid reaalselt toiminud. Meie järelkasv on tulnud Tartu korvpallikoolist. Rahast niipalju, et superklubide tegemine on kahe otsaga asi. Kui 1996 tulime tartlastega super-Kalevi järel hõbedale, mis oli maksimum, ega nad siis ka Euroopas kuskile ei jõudnud.

Kui tartlased peaksid jälle Eesti meistriks tulema, kas on karta, et tuleval aastal on meeskonda raske koos hoida?

Muudatusi võib iga kell tulla. Näiteks Hotronic maksis tänavu suured rahad ja Visnapuu läkski meilt ära. Ei ole selliseid rahalisi võimalusi vastu panna, kuid meil on paljud veel üliõpilased, neil tuleb Tartus kool lõpetada. Muutusi tuleb muidugi, kuid loodan, et tuumik jääb ka tulevaks aastaks.

Ega Eesti korvpallis igav ole?

Ei, kus ta igav on.

Nii et mehel tegevust küll?

On ikka.

URMAS ESLON