Arstiabi ja rahakoti paksus

Tervis on nii ühiskonna sotsiaalse kui ka majandusarengu loomulik eeltingimus ja ressurss, miski, mida on võimalik sihikindlalt planeerida ja arendada. Iga riigi kohuseks on tagada oma kodanikele nende tervise kaitse ja luua tingimused tervishoiu arenguks; võimaldada kõrgekvaliteetse ravi igakülgne kättesaadavus.

Viimasel kümnendil on Eestis kujunenud probleemiks madal keskmine (eeldatav) eluiga, eriti meestel; püsivalt kõrge suremus enamlevinud kroonilistesse ennetatavatesse mittenakkuslikesse haigustesse; negatiivne iive; välispõhjustest tingitud suremuse kiire tõus eeskätt noorema elanikkonna seas jms. Kasvutendentsi näitab tuberkuloos, lausa plahvatuslik on olnud eriti viimastel aastatel HI-viiruse kandluse tõus.

Viimased 10a on kujunenud revolutsiooniks ka tervishoiusüsteemis. Ravikindlustuse korraldamine haigekassa-süsteemi kaudu. Üleminek esmatasandi arstiabis perearstlikule teenindamisele: Haiglavõrgu arengukavas aastani 2015 planeeritavad olulised muudatused haiglate paiknemises ja voodikohtade arvus. Need muutused on aset leidnud väga lühikese ajavahemiku jooksul. Eesmärgi püstitus: paranema peaks kogu elanikkonna terviseseisund ning osutatava arstiabi kvaliteet, järelikult ka ravitulemused.

Uue seaduseelnõu plussid ja miinused

Sünnitushüvitise maksmise aeg pikeneb 126 päevalt 154 päevale, ema saab kauem imikuga kodus olla. Tasuta hambaravi tagatakse kuni 19aastastele.

Samas on aga kindlustatud isikuga võrdsustatud isik, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu, kindlustatud isiku ülalpeetav abikaasa, kes kasvatab kolme või enamat alaealist last. Kui ema on sunnitud 2 alaealise lapsega kodus istuma (sageli põdev laps, lasteaed asub kaugel jms), siis teda kindlustatuks ei loeta ja raviteenuste eest peab ta ise maksma.

Uudne ja ootamatu on kindlustuskaitse kehtimine teenistusse asumise päevast arvestatava ühekuulise ooteaja möödumisel. Kui töövõtja haigestub töösuhte esimese kuu jooksul, on ta kindlustuskaitseta. Samas kehtib kindlustuskaitse töö- või teenistuskohustuste täitmisest ühe kuu möödumisel. Nii jääb töövõimelisel inimesel vaid kuu, et rahulikult uut töökohta otsida. Juriidilisel isikul tekib kindlustuskaitse 3kuulise ooteaja möödumisel ja lõpeb samuti kuu möödumisel, alates juriidilise isiku volituste lõppemise päevast.

Eriarsti vastuvõtule pääsemine on raskendatud (vajalikust väiksemad lepingumahud haigekassa ja raviasutuste vahel), on tekkinud ravijärjekorrad. Haigele ei lähe korda lohutus, et kogu maailmas on järjekorrad, nii puusaproteesi paigaldamisel kui ka silmakae lõikusel. Juhul, kui haigekassa nõukogu kinnitab ravijärjekorra maksimumpikkuse, kas siis järjekorrad lühenevad või kaovad? Või tekib olukord, et maksimumpikkuse saavutamisel vajalikule protseduurile järjekorda ei panda? Samas jäetakse igaühele võimalus osta end ravijärjekorrast mööda, sel juhul haigekassa ei võta endale tervishoiuteenuse tasu maksmise kohustust. Nii tekib tasuline ravi.

Mida vanem inimene, seda sagedamini peab ta tarvitama ravimeid, mille hind pidevalt tõuseb. Esmalt kinnitab sotsiaalminister haigekassa ravimite loetelu, mille puhul haigekassa makstav hüvitis moodustab retseptitasuta 50%. Kindlustatu peab ise tasuma nii retseptitasu kui ka haigekassa poolt ülevõtmata jäänud ravimi jaemüügihinna, seega - tavaliselt ülejäänud 50%, mis paljude ravimite puhul on küllalt suur summa.

Rääkides hüvitistest, tekitab suurimat hämmingut lõik, mis kinnitab, et kolme esimese töövõimetuspäeva eest ei ole kindlustatud isikul enam õigust saada haiguse korral ajutise töövõimetuse hüvitist. Ometi moodustavad elanikkonna haigestumuses valdava osa just 3päevased haigusjuhud, eriti kõrgenenud haigestumise korral mitmesugustesse viirusinfektsioonidesse. Kas siis nn tõeline haigus algab alles neljandast päevast? Eelnõu ettevalmistajad väidavad, et esimese 3 päeva eest võiks haigushüvitist maksta tööandja. "Võiks" on tingiv kõneviis, mis mingisugust garantiid ei anna. Arstina näen siin ohtu, et inimene püüab iga hinna eest ka haigena tööl käia, saab küll töötasu kätte, kuid kahjustab nii oma kui ka kaastöötajate tervist. Füüsilisest isikust ettevõtjal tekib töövõimetushüvitise saamise võimalus alles siis, kui ta on pikka aega, üle 30 päeva haige.

Hooldushüvitist saab alla 10aastase lapse haigestumise korral ema või isa - endise 14 päeva asemel 10 päeva, seejuures vähendatakse senist 100protsendilist hüvitamise määra 80 protsendini. Hüvitise määra langust ei põhjendata. Siingi võiks arvestada, et lihtsaimadki nohu- ja köharohud on kallid ning lapse terveksravimine nõuab arvestatavaid lisakulutusi.

Hamba-, silma- ja haiglaravist

Kõige enam ðokeerib kindlustatuid see, et eelnõu kohaselt tuleb kogu hambaraviteenus ise kinni maksta. Hambaraviteenuse-hüvitist hakatakse maksma eeldatavalt vaid 150-200kr kindlustatu kohta aastas. Selle eest saab hambaarsti juures 1-2 korda aastas tasuta suu lahti teha, rohkem mitte. Kogu ravi tuleb inimesel endal kinni maksta. Arvestades meie rahva hammaskonna halba seisu, sagedat hambakaariest, on see eelnõu säte küll ennatlik. Terved hambad pole tähtsad mitte ainult esteetilisest seisukohast, vaid üldise tervise oluline eeldus. Nii osutuksid hambaproteesid vajalikuks juba märksa nooremas eas kui eelnõus lubatud üle 63aastastele kord 3 aasta jooksul.

Iga kindlustatu peab arvestama ka lisatasu ja osalustasuga esmatasandi ja statsionaarse abi saamisel. Lisatasuks on visiiditasu koduvisiidi korral, samuti dokumendi väljastamise tasu. Milliste dokumentide väljastamise eest tuleb lisatasu maksma hakata, see eelnõust ei selgu. Visiiditasu tuleb maksta ka eriarsti juurde minekul oma perearsti suunamise puhul. Kui siiani sai kindlustatu ambulatoorset eriarstiabi esmatasandi (perearsti) saatekirjata ainult traumade, naha-suguhaiguste, günekoloogiliste, psühhiaatriliste ja silmahaiguste puhul, siis uuest seaduse eelnõust on silmahaigused välja jäetud. Loodame, et eelnõu viimistlemisel tuuakse nii vajalik silmaarst uuesti nende arstide loetellu, kelle juurde saab ilma perearsti saatekirjata.

Kui kindlustatu peab viibima haiglaravil, siis jätab eelnõu selle teenuse osutajale õiguse küsida patsiendilt voodipäevatasu, mis seletuskirja järgi on tervishoiuteenuse osutaja lisaressurss. On ahvatlev, et eriarsti visiiditasu - 50 kr - toob teenuse osutajale lisaks 150 mln krooni aastas, voodipäevatasu - 20 kr päeva eest - 44 mln krooni aastas. Summa on praegusi kitsaid olusid arvestades küll suur, kuid otsustajaks, kas võtta voodipäevatasu või mitte, saab haigla personal. Niisiis tulevikus ühes haiglas maksad, teises mitte, osalustasu suurus sõltub sellest, kuidas haigla otsustab.

Kas oleme praegu valmis omaosaluse kaudu tegelikku maksukoormust suurendama ja nii vabatahtlikult osalema tervishoiusüsteemi rahastamisel - see on küsimus igaühele meist.

Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon teeb ettepaneku anda arstiabi ka ravikindlustusega hõlmamata isikutele - nii vältimatu abi kui ka perearsti tasandil -, et hoida ära nende tervisliku seisundi halvenemine või haiguse ägenemine. Raha selleks tuleb leida riigieelarvest. Rahvaliit arvab, et arstiabi peab ka edaspidi olema igaühele kättesaadav rahakoti paksusest sõltumata.

ENE TOMBERG,
Eestimaa Rahvaliit