Puhas rõõm liikumisest või kurnav enesetapp

Kevadine jooksuhullus kui niisugune on alanud - jooks järgneb jooksule. Koguneb sadu, hooaja vältel paaril korral ka tuhandeid auhinna- ja tervisenõudlejaid. See hullus võib hea olla, enamjaolt ongi, kuid ikka ei taju mõni asjapulk iseoma piire või ei oska end ilmaoludesse sobitada. Nagu hiljuti ümber Viljandi järve jooksul, kus kaheksasajast nõudlejast rohkem kui poolsada ei kohanenud harjumatu kevadkuumuse ja suure niiskusega, hindasid end üle, langesid kokku ja vajasid arstiabi. Need, kes Viljandis juhtunut nägid, nimetasid pilti kurvaks ja toimunut mõtlemapanevaks.

Jooksude asjatundja Rein Raspel (spordiselts Marathon) ei suutnud kuidagi mõista, miks küll nii suure osavõtjate arvuga ja kauasel üritusel (ümber Viljandi järve jooks toimus 72. korda) polnud kohapeal kiirabiautot. Raspel teab, et kunagisest erinevalt ei nõuta rahvajooksudel enam arstitõendit, seda enam tuleks jooksjail jõuvarusid täpselt tunnetada. "Hull pole, et tippmehed võidu jooksevad, vaid see, kui tervisejooksjad võidu hakkavad ajama."

Ajavad. Ikka on keegi, kes ajab.

Tallinnas aastaid suuri rahvajookse korraldanud Uno Lipp teab, millist mõnu ta suudab nõudlejatele oma jooksudega pakkuda, kuid ta on ikka ja jälle rõhutanud, et kedagi pole vägisi jooksma aetud - inimene peab ise ohtu tunnetama. "Kui on paha, lõpeta ära, mine rahulikult auto või kiirabi peale." Või teiste sõnadega: "Kui ikka kuskil midagi valutab, siis ära mine, oota, kuni terveks saad. Kui on paha, siis käi ja ära jookse."

Maikuu on rahvajookse, rattasõite ja muid terviseüritusi täis, osavõtumaksud on sada ja rohkemgi krooni. Tartu jooksumaratonil 13. mail näiteks 160 (hilinenutel 280) ja lastel 100 (200). Raha eest tahab inimene midagi saada või tõestada. Ja siis hakkabki osa konarliku ettevalmistusega nõudlejatest tühikargajalikult võidu ajama.

Viimastel aastatel on Eestimaa jooksudel olnud ka paar surmajuhtumit - Tartus -, üks kadunuke oli küll treenitud mees. Surmaga on lõppenud ka üks kunagine orienteerujate Jüriöö jooks.

Jaan Vehlmann jooksuklubist Hermes käis 1. mail klubikaaslastega Viljandis ja nägi seal toimunut. Tema hinnangul on Viljandis juhtunu ehe näide igakevadisest jooksuhullusest - puudulikult harjutanud jooksjad "lähevad panema" ega saa aru, et suveks valmistumine pole olnud järk-järguline.

Vehlmanni sõnul vajatud Viljandis juba enne jooksu arstiabi. Autot polnud. Paar arsti küll, aga kiirabiauto tuli hiljem välja kutsuda õige mitmele - mehi langenud pärast finiðit murule-rajale nagu loogu, neid viidud haiglasse, viis jäänud sinna pikemaks ajaks.

Mis see siis oli, olümpiamängud või? Võitlus kulla ja oma nime annaalidesse raiumise eest?

Hermese omi oli Viljandis kolmkümmend, kogenud tervisenõudlejad, kes uisapäisa ei rabele ja tõestama ei kipu, mida tõestada pole vaja. Seepärast pidasid nad enne etteastet nõu, mismoodi üldse joosta, sest varakult olnud näha, et Viljandis on harjumatult kuum ja väga niiske. Tallinnast välja sõites olnud hoopis teistmoodi ilm.

Vaat nii lähevad TEADJAD tervist nõudlema. Ja saavad selle, mida otsivad. Mis ongi SELLISE HIGISTAMISE mõte.

Pikk kehaline pingutus on peen värk, vajab õppimist.

MÕTISKLUS
URMAS ESLON, ajakirjanik