Naise keha kultuur 2

Miks on iluõpetuse saavutused praktiliselt vähe edukad? Põhjus ikka sama: vaimse arengu eelistamine kehalisele arengule. Kuristik kunsti ja argielu vahel on sama suur, kui arstiteadus ja selle rakendamine igapäevases elus. Ilusaks tunnustame ikka seda, mis on saavutatav väliste vahenditega.

Kes õpetab naisi teoreetiliste teaduste kõrgustelt oma kehaga õigesti ringi käima, säilitama seda, mis on hea. Millised arstid nõustavad naisi kehalise ilu valdkonnas? Meesarstid, eriti väikekodanlikust keskkonnast, peavad tegelemist selliste küsimustega oma väärikuse alandamiseks, pidades saatuslikuks paratamatuseks, et naise keha sünnitamisel oma ilust kaotab või nagu ütles Grillparzer: "Paha, et see nii on, kuid see on nii". Soovitusi-nõuandeid, kuidas tervist "parandada" tuleb kui küllusesarvest, ent näpunäiteid, kuidas õppida õigesti oma kehasse suhtuma, sama hästi kui üldse mitte. Kosmeetikakabinetid tegelevad ainult välise kestaga. Graatsilisusest ei räägita. Mida pakub naisele selline raamat, nagu C.H. Stratz'i "Naise keha ilu"? Lootusrikkalt hakatakse seda lugema, kuid peagi pannakse see häbistatuna käest - seal räägitakse vigadest, ent kuidas neid ennetada või vältida - mitte üks sõna.

Milo Venus püsib iluideaalide esireas juba aastasadu. Miks? Sest tema keha lihaskond räägib veenvalt heast tervisest. Kui paljud meist jumaldavad antiikset kunsti, aga kui palju on neid, kes sellest õppust võtavad? Kui palju on vanades aktskulptuurides harmoonilist dünaamikat, liikumise võlu! Kaunis hoiak, liigutus, zest, näoilme tõendab, et ollakse üheks saanud oma keha füüsikaliste ja anatoomiliste seadustega.

Graatsia (ld. gratia) on siredus, nõtkus, armsus, eriti hoiakus ja liigutustes. Graatsia võib olla looduse kingitus, kuid ei pea seda olema. Graatsiat arendada ei tähenda sugugi korrigeerida loodust, see on looduse kaasa antud eeldustest valida need, mis rõhutavad või väljendavad liigutuste ilu. Hoiakud ja liigutused ei ole sündimisel kaasa antud. Omandame need esimestest liigutustest alates ja arendame välja teatud reageeringute kompleksi. Kui see on harjutamise vili ega tulene keha vigadest või väärarengust, peaks ju köömes olema teadlikult ümberharjutada! Amet väljendub tihti teatud erilises käitumises: meremeest tuntakse kõnnakust, kelnerit "teie teenistuses" hoiakust, koormakandjat rõhutatud "turjakusest", teadlast peahoiakust jne. Istuva eluviisiga töö arendab kumerat selga, kokkusurutud rinnakorvi, lõtvu, rippuvaid rindu, kalduvust X-jalgadele (õmblejad, kontoristid, klaverimängijad etc). Vastukaaluks lauljataridel on sirge selg, kõrge rind, sirged jalad.

Vaatamisest ja nägemisest

On palju inimesi, kes vaatavad ega näe midagi. Silmad pidavat olema hinge peegel, oma silm on kuningas etc. Lapsed vaatavad ja näevad kõike. Suured inimesed vaatavad ja näevad vaid seda, mida näha tahavad. Miks peavad ainult arstid ja kunstnikud oma nägemismeelt arendama? Arsti diagnoosi kiirus ja täpsus oleneb suurel määral (kuni 90%) sellest, kuivõrd ta oskab apertseptiivselt vaadata - st. näha ja seost leida. Diagnoosimist ei saa õpetada üheski kõrgkoolis! Paljud arstid ei tahagi teada, et lisaks ülikooliteadmistele on vaja veel midagi, olemaks "sümpaatne" arst ja "hea diagnoosija". Kui vähe õpetame nähtava taga nägema muud. Nägemise kitsarinnalisus surmab arenevat vaimu juba eos.

Praegune seis kasvatuses sarnaneb apteegiga: kõik on sahtlites-klaasides-purkides-karpides; teadmised on pakitud nimesildiga taarasse ja neid müüakse ainult riiklikul tasandil sanktsioneeritud retseptide järgi. Inimesi on õpetatud vaatama, mitte nägema. Vähe mõeldakse sellele, et kooliskäimine üksi ei tähenda kuigi palju - olulisemaks tuleks pidada õppimiseks soodsa pinna loomist kodudes.

Vananemine

Väidetakse, et inimene ei pruugi füüsiliselt vananeda, kui ta ei vanane psüühiliselt. Kuna psüühiline tundlikkus ning eetika seadused on inimese enda leiutatud, siis EI SAA NAD OLLA VEATUD. Kuna nad ei ole veatud, siis tekitavad nad vaevusi, mida inimene ise saab ka ravida. Teada asjad ei ole hirmsad-hirmuäratavad. Palju oleneb sellest, kas inimene tahtlikult võimendab halba või liitub päikeseliste võimetega ja asub võitlema ilu ja hea enesetunde eest. Masendavad mõtted peegelduvad mitte ainult näoilmes, vaid kogu konstitutsioonis. Kes muremõtteid rinnas varjab, kutsub külla Musta Külalise, kes varustab verd liiga vähese hapnikuga. Rinnakorv vajub sisse, kehahoid loidub, isu langeb, tekib vajalike toitainete vähesus, vastupanuvõime langeb. Miks meil jääb puudu jõust? Sest meile on sisendatud - vaim kannab heaolu eest suuremat vastutust kui keha.

Ükski psüühiline põhjus pole seda väärt, et leppida tahtliku füüsilise enesehävinguga! Pidage meeles - kõigepealt oli keha!

Kõhuke ja vatsake

On veel rida kehalisi nähtusi, mille all naised kannatavad. Üks neist on vägisi ettepunnitav kõht. Suhtume sellesse allaheitlikult: no-jah, parata ei saa - sünnitused, vanadus... Paks kõht ei ole saatuslik paratamatus, sest ta tuleneb andestamatust hoolimatusest oma keha vastu, halvast kehahoiust seismisel, kõndimisel, istumisel, kummardamisel, ebaõigest hingamisest, mittevastavast toitumisest-dieedist, liialdamistest ja eelkõige - puudustest kõndimisel. Kes on lasknud kõhukesel tekkida, väldib instinktiivselt tegevusi, rnis kuidagi seotud kõhulihastega, hiilib mööda pingutustest, mis tekitavad ebamugavustunnet, laseb teadlikult kõhulihastel lõtvuda.

Teaksid meie naised, milline võlukepike on nende käeulatuses, haaraksid nad sellest kinni ja looksid TERVISE RELIGIOONI. Nad ei istuks "saatusele allaheidetuna" õnnetult käed rüpes, vaid asuksid elu uutmoodi kujundama.

Esteetiline enesetunnetus peaks kujunema iga haritud inimese seesmiseks vajaduseks - mitte ainult seltskonnas, vaid ka kodus. "Käitu kodus nagu kuningalossis, siis käitud kuningalossis nagu kodus".

Meditsiini ülesandeks peaks olema inimesi tervendada, kunsti ülesanne - inimesi kaunimaks muuta. Arstiteadus ja kunst peaksid olema kogu ühiskonna ühisvara.

BOLESLAW WEIDEBAUM