Johannes Tark: "Nimi Tark ei lubanud mul elus lolluste peale mõeldagi."

Viimasel ajal saab juba kahekäesõrmedel üles lugeda erakordselt eakaid inimesi, kes oma silmaga on näinud 19., 20. ja 21. sajandit.

Johannes Tark on sündinud 24. märtsil 1900 Tartumaal Udernas talupidaja perekonnas. Lihtne arvutus näitab, et vabadussõdalasest veteran on oma eluga juba üle saja teises aastas. Kuigi praegusele valitsusele pensionäride pikk eluiga teeb pähe hapud näod, aga teisalt propageeritakse tervislikku elukeskkonda ja toitumist ning eluviise, siis tahaks küsida, miks selline vastuolu?

Ajame juttu elurõõmsa vanahärraga euroremonditud ahiküttega 3toalises korteris, mille on Johannese poeg Udo (53) loonud Elvasse isale õnnelikuks vanaduspõlveks. "Pole elus olnud paremat ja kergemat elu, mida nüüd naudin," kinnitab 101aastane Johannes.

Johannes poeg Udoga õunu maitsmas.

Kust on pärit nimi Tark?

Kannan Targa nime juba 4. põlve. Terves Tarkade suguvõsas on kõik haritud, lahked ja heasüdamlikud inimesed. Juba minu nimi Tark ei lubanud mul lolluste peale mõeldagi.

Kuidas möödus noorusaeg?

Isa ehitas talutöö kõrvalt Valga-Tartu raudteed, mida nüüd tahetakse kergekäeliselt lõhkuda. Pärast isa surma jäi talupidamine minu õlgadele. Haritavat maad oli 10 ha, 2 hobust ja 3 lüpsilehma pluss pudulojused. Mulle meeldis talutöö. Vaim värske ja keha trimmis. Rasket tööd tehes pidi hästi sööma. Sisse läks rasvane sealiha, suitsutatud seakintsud, igasugused juurikad, kapsas, talvel õunad. Püüdsin alati korralikult magada. Pole elus ühtki suitsu läitnud. Alkoholist olen tarbinud kodus kääritatud veine, mida tehti oma aia õuna- ja marjasaagist. Valget viina vast paari pitsi jagu ikka tühjendasin. Külas oli alati mõni viinamaias, kuid ei neil edenenud ükski töö. Liiga vara sõidutati surnuaiale.

President Lennart Meri annab Kadriorus Johannesele Kotka Risti III klassi mõõkadega ordeni.

Maarjamaale tuli suur muutus. Eesti rahvas hakkas vabadust ihkama.

18aastasena, ulja noormehena haarasin vintpüssi. Mõte oli algusest saati -võit peab meile kuuluma. Lootust ei tohi kaotada. Viimaste lahingute ajal Landeswheri vastu sain Läti rindel paremast jalast haavata. Toodi Tartusse operatsioonile. Tartus Aia tänava haigemajas asetati opilauale. Seoti rihmadega kinni. Tuimendust siis ei tuntud. Kuu aja pärast sain juba kepiga käia. Imelik, et see haavata saamine pole minu hilisemas elus kordagi tunda andnud. Ju siis tegi kirurg head tööd. Haiglast naastes hakkasin jälle talu pidama. Sündisid pojad Ülo (58), kes elab nüüd Paides ja Udo (53), kes on tööl Elvas kaitseväe osas. Pojapoeg Margus (33) töötab Tallinnas politseis ja Allan (31) on Rootsis ühes haiglas tööl. Mul on rõõmus meel, et on üles kasvanud korralikud pojad ja nende lapsed.

Kuidas elasid üle okupatsiooniaja?

Oli pikk ja sünge aeg. Omal ajal vabaks saanud Eesti okupeerijad võtsid maa ja loomad kolhoosi. Ei lastud enam targalt elada, tähtsam oli siis end kuidagi elus hoida, lootuses - vast tuleb ikka kaua oodatud "valge laev". Nüüd uue iseseisvuse ajal püüdsime poeg Udoga talu taastada. Talutööga sai varem rikkus majja toodud, nüüdne valitsus ei soosi aga põllutööd. Lõime ka käega. Müüsime taluhooned maha ja poeg Udo tõi mu Elvasse elama. Nii lõppes sada aastat elatud maaelu.

Sul on turjal juba 102. Mida see tähendab vanuri elule linnas?

Mul on tööstaazi üle 50 aasta. Pensioni saan koos vabadussõjast osavõtnu toetusega 3275 krooni, millest 430 krooni on vabadusvõitluse vintsutuste eest. Olen eluaeg lugu pidanud rõõmsast eluviisist ja huumorist. Loen ja kuulan raadiost naljaminuteid, loob kohe pikaks ajaks hea tunde. Ka televiisor on seltsiline. Nali maandab elumuresid, on vajalik tervise säilitamiseks.

Kord toodi mulle mitukümmend paari prille. Öeldi: "Vali välja, mis sobivad!" Tõele au andes ükski klaasipaar ei sobinud. Ikka sündimisest saadik omaenda silmaläätsedega loen kohaliku nädalalehe Elva Postipoiss ja Postimehe läbi. Elu tahab ju kõigega kursis olemist. Kuulmine on hea. Tihti tuleb telefoni vastu võtta, päritakse tervise üle ja soovitakse edasiseks kõige paremat. Liikuda saab palju, ühest toast teise - kolmandasse. Kui puud on sisse toodud, teen tule pliidi alla ja kütan ahju. Vahel keedan kuuma kohvi või ravimtaimedest teed. Kohvi ma üle ühe tassi päevas ei joo. Igapäevase toidu valmistab minuga koos elav poeg Udo. Minu toidusedelisse kuulub piim, kartul, juurviljad, kapsas, vitamiinirikkad salatid. Liha ma lihtsalt ei taha enam süüa. Leian - elu pant on korralik toit ja rõõmus eluviis.

Väikese haigusi on olnud ja läinud. Pikemat haiguslugu pole elus olnud.

Mida ütled praeguse vabariigi ja noorte kohta?

Praegune vabariik on alles noor, lapsekasvuraskustes mürsiku eas..Kindlasti läheb kunagi elu paremaks. Lootust ei tohi kaotada.

Tänapäeva noored ei hooli oma tervisest. Ei oska hoida seda, mida antakse igaühele kord elus. Ma ei ole suur jumalakummardaja, aga Piibli kümmet käsulauset tean ja austan."

HELDUR KARRO