Taevas meile ja tiivulistele

Õhtutaevas on vahel kirjeldamatult ilus-ilus. Vaatad ja ei saa pilku ära. Näiteks taevas Kiisa kohal nädalavahetusel: ülemine serv õrn mere-sinine, allpool tumedam mere-roheline, siis kirgas sidrunikollane triip, päris all mustjas viirg, mis sulab kokku tumeda metsaservaga. Värvide erk muster, mis juba teistkordsel vaatamisel on muutunud. Õhtu edenedes värvub taevas mahedamaks, kuni lõpuks sulab taevas kokku maaga.

Öö leinavammus on talviselt vatine.

Metsa poole lendab lind. Hämaruses kraaksatab künnivares. Punatiivalise virvega rähn istub kännujuurikal.

Huvitav, kui oleksime lendavad olevused, kuidas me õhust välja näeme? Linnulennult vaadates? Unes oleme kindlasti kõik lennanud. Aga päriselt?

Ülal hõredas siniõhus oleme kõik vabad. Probleemid algavad alles siis, kui maa peale laskume. Nii see paistab meile maa poolt vaadates. Aga kuidas näib see neile - tiivulistele?

Ilmselt tahame me midagi-kedagi alati seepärast, mis või kes ta on, aga kui kätte saame, soovime, et ta muutuks.

Miks on meil nii raske leppida sellega, mis on?

SILLE MAKSIMOV