Sirel õitseb üks kord aastas

Tõepoolest, me ei tea, kuidas meie elu algab. Ei tea ka seda, kuidas ta meist lahkub. Me ei tea, kuidas me kasvame. Ei tea, kuidas toimub seedimine. Me ei tea, kuidas magame, mõtleme. Me ei tea, kuidas aistime oma meeltega. Ometi, mäletame kõik kuskil oma meelte mälusopis ühe kevadekuulutaja sireli meeldivat aroomi.

Kohe-kohe on lahti nende hele- või tumelillad ja valged õiekobarad.

Sirelitele iseloomuliku mitme õie kokkukasvamise tulemusel tekivad õied, mille õiekroonil on tipmeid tavalise nelja asemel viis, kuus või enam. Sellise õie leidmist peetakse õnneks. Kes meist poleks asetanud neid õnneõisikuid raamatute vahele või neid alla kugistanud. Ja oi-oi-oi kuidas kartnud leida õnne otsides kolmeõielist sirelit.

Ehkki sirel on meie looduses võõrliik (tulnud siia Kesk- ja Põhja-Euroopast, koduks Väike-Aasia ja Kagu-Euroopa mäed), oleme ta omaks võtnud. Ei suuda kuidagi kujutada ette Eesti kevadet ilma sirelilõhnata.

Lill on näiteks väga keerulise tähendusväljaga kujund tankas. X sajandiks oli selle sõna juurde kinnistunud terminoloogiline tähendus. Temaga märgiti esteetika kategooriat, mis ühendas välise täiuslikkuse, elegantsi, ilu ja kulminatsiooni mõiste. Luules oli selle kujundi pearõhk intensiivsusel - iga aastaaja meeleolu väljendasid kõige intensiivsemalt just lilled.

SILLE MAKSIMOV