MÕTISKLUS
URMAS ESLON, ajakirjanik
Sõbrad on olulised ja loodus mängib rolli
Üks mu hästi tuttav inimhing tuli kolm päeva Lääne- ja Harjumaa radadel väldanud
rattaretkelt rohkem kui rammestunult, kuid nagu paaril varasemal aastalgi rahulolevana.
Vedas ratta ja kaasas olnud kimpsud-kompsud viiendale korrusele, puhkas end välja ja
teatas siis, et jälle olnud mõnus ja tehtu ei jätnud külmaks.
Misasi see on, mis sellise inimhulga - tänavu kolm tuhat huvilist - kokku viib ja
ühes suunas väntama paneb? Auhindu ju pole.
Ongi vist nii, et kui jalgratas kord juba leiutatud, siis tuleb sellega ka midagi
ette võtta ja alati ei pea sugugi võidu kihutama. Kuidas mu tuttav inimhing ütleski?
Nõnda: "Nimetagem seda siis ürgseks kutseks või nii, mingit mõistuslikku põhjendust
masside sellisele käitumisele on keeruline leida. On kevad ja tahaks välja.Tahaks
loodust näha ja inimeste keskel olla. Ja auhinnad siin ei loe."
Muidugi ei loe. Olulised on hoopis sõbrad ja loodus mängib kindlasti rolli. Mu
lähedane täpsustas: "Roheliste rattaretkel kohtan tuttavaid, kes muidu terve aasta
justkui kadunud on ja siis maikuu alul taas kusagilt redust välja ilmuvad. Siis jätkub
juttu kauemaks. Ja lõbu on laialt. Üldiselt vist tullaksegi retkele sõpradega, aga ka
perega või suisa klasside-kursuste kaupa. Mõni tuleb üksi ka, peaasi, et inimestel on
hea olla."
Nii nagu Tartu maratoniks osa eriti ei harjuta, koguneb ka rattaretkele hulk
pisipööraseid, kes lihtsalt stardivad ega tee väljagi, et pikk ja harjumatu teekond
ees, mis ühel osal tavatu väntamise järel ka tagumiku punetama paneb. Kuid kel veidigi
oidu, valib sobiva kulgemiskiiruse ega kurna end ära. Kes end üle hinnanud, võib
järgmisel korral teha vigade paranduse. Mu tuttav inimhing teab omast käest:
"Meeletuid sööste esimesel matkapäeval ma enam ei tee - liig selgelt meenuvad ühe
rattaretke teise päeva kannatused..."
Ka tänavusel retkel tuli ratturite müriaadis ette kukkumisi, paar peadki tuli
kinni siduda, kuid mu lähedase sõnul olnud hoopis öökülmast põhjustet kõledus sant
kogemus. Üleelatav olnud seegi. Virisejaid polnud, hea domineeris - retke tehnoabi
aitas tühje rattakumme täis pumbata, korraldus sujus, aastatega kujunenud süsteem
toimib. Leidus neidki, kes on kohal olnud ja kaasa vändanud kõik kaksteist rattaretke.
Viimaste aastate väntamiste lahutamatu/paratamatu osa eurolaul läinud ka tänavu
asja eest, kuigi laul ise tundunud mõnele pseudona.
Korraldajad on teadlikult asjad nii seadnud, et muu muusika kõrval retke teise
päeva õhtul koos eurolaulule kaasa elada. Mu tuttav jääb sellist ajastamist hinnates
veidi ükskõikseks, kuid teab muidugi, kuidas laul ühendab ja hullutab. Tema lakooniline
hinnang: "Et inimesed näikse eurovisioonist huvitatud olevat, siis mis seal ikka,
olgu ta päälegi."
Olgu päälegi. Rattaretked jätkuvad ju ka.