Õnnetus hüüab tulles

Meedia süstib horoskoobi-usku. Õnnetused lihtsalt juhtuvad... Süüdi oleks justkui juhitamatu jõud: auto rullub üle katuse libedal teel, puukuuri sein variseb juhuslikult magavate lastega telgile, aknast vaatav laps kukub "kogemata" alla, teine komistab tiiki ja upub jne. Usku üleloomulikku jõudu toidab vanasõna "Õnnetus ei hüüa tulles!". Isegi siis, kui lapsel näib lausa kalduvus viga saada, ei võeta seda tõsiselt seni, kuni vigastused on kerged. Süüdistatakse tavaliselt ohvrit ennast, tema tähelepanematust või hooletust, mõtlemata, et tegelikud põhjused võivad olla hoopis näiteks kooli- või kodustress.

Eestis hukkub vigastuste tõttu aasta jooksul keskmiselt 10 imikut ja 60 1-14aastast last. Imikute surmapõhjuste hulgas on vigastused 3. kohal sünnituseelse, -aegse ja -järgse perioodi patoloogia ja kaasasündinud väärarendite järel. 1-14aastaste laste surmapõhjuste hulgas on vigastustel esikoht - nad moodustavad 60% kõigist surmajuhtudest. Eesti 1-14aastaste laste vigastussuremuse kordaja (surmade arv 100 000 lapse kohta) on 5 korda suurem Rootsi omast, ületab rohkem kui 2kordselt Ungari, Tðehhi Vabariigi, Poola ja ligi 2 korda USA näitajat ning on peaaegu sama suur Lõuna-Korea laste suremuskordajaga.

Aknast välja vaatav laps kukub "kogemata" välja...

Meie imikud lämbuvad maosisu või toidutüki sissetõmbamisest hingamisteedesse, kukuvad surnuks, upuvad vannis, hukkuvad tulekahjus või vingugaasi mürgistusest ning neid isegi tapetakse. 1-14aastaste laste vigastussurma liikide hulgas on ülekaalukalt esiplaanil uppumine (suvel veekogudes, talvel läbi jää vajudes) ja teisel kohal transportvahenditega seotud vigastused. Kõik ülejäänud vigastusliigid on kokku põhjuseks vähem kui pooltele vigastussurmadest. Lisaks imikutele tapetakse Eestis igal aastal mõni 1-14aastane laps (1999. a 5 last) ja tavaliselt paneb üks kuni kaks 10-14aastast poissi käe iseenda elu külge.

Suur on ka surmaga mittelõppevate vigastuste esinemissagedus. Vigastuste tõttu vajab arstiabi umbes 30 000 last aastas. Enamik neist saab vigastada kodus (umbes 20 000), tänaval mootorsõidukite osaluseta (umbes 4000 last), sportimisel (umbes 2000) ja liiklusvahendite osalusel (umbes 1000 last). Dr. Marika Kirss'i andmetel saab ühe õppeaasta jooksul Tartu üldhariduskoolides vigastada keskmiselt 140 last 1000 lapse kohta. Analoogne näitaja Rootsi koolide kohta on 35.

Kuna Eestis on lapsi vähe, on nende surm või invaliidistumine selliste hästi-välditavate põhjuste tõttu nagu õnnetuslikud või sihilikud vigastused, suureks sotsiaal-poliitiliseks ja majanduslikuks kaotuseks kogu Eestile, seades ohtu rahvuse säilimisegi.

Vigastussurma liikide hulgas on ülekaalukalt esiplaanil uppumine.

USAs ja Lääne-Euroopa maades lülitati vigastused rahvatervise oluliste probleemide hulka juba 40-50 a tagasi. On mõistetud, et õnnetuse või vägivalla tagajärjel tekkinud kehavigastus on haigus, mis sarnaselt teistele haigustele, võib soodsal juhul paraneda, vähem soodsal juhul jätta kehalise või vaimse puude või lõppeda koguni surmaga. Nagu kõigil haigustel on ka vigastustel põhjused, nende teket soodustavad või takistavad tegurid, eelnähud, väljakujunenud haigusnähud, järelnähud, aga ka vältimise võimalused. Vigastuste epideemia tabas Eestit jt postsotsialistlikke maid taasiseseisvumise järgselt. Rahvatervise näitajate halvenemise, eriti aga vigastuste (nii õnnetuslike kui enesele või teisele suunatud vägivallast põhjustatute) tormilise kasvu süvapõhjusteks üleminekuühiskondades peavad teadlased kiireid sotsiaalseid ja majanduslikke muutusi, millega kaasus elanikkonna kiire ja suure amplituudiga varanduslik kihistumine, töötus ja elanikkonna suure osa suhteline ja/või tõeline vaesumine. Kuidas lootuste purunemine, abitus- ja alaväärsustunne mõjub inimesele sedavõrd, et võib ta viia elu elamiskõlbmatuks tunnistamisele ja suitsiidi tegemiseni, sellest kirjutas hiljuti suitsiidiuurija Airi Värnik (Postimees, 29.01.2001). Täiskasvanute mure eluga toimetuleku pärast, töötus või hirm töökohta kaotada, depressioon ebaõiglasest ühiskonnahüvede jaotamisest, pahameel võimu kuritarvitajate ebaõiglasest karistamatusest, ängistus korruptsiooni ja võimulolijate tühjade kemplemiste pärast selle asemel, et oma jõud pühendada rahva jaoks oluliste küsimuste lahendamisele, aga ka ühe osa elanikkonna tööga ülekoormatus kiirema rikastumise nimel ei jäta oma mõju avaldamata ka ühiskonnas kõige enam hoolt vajavatele, so lastele.

Toime lastele on kolmesugune. Esiteks, lapsed on osalised vanemate ja kasvatajate stressis, kas seda jagades (olles samuti mures, kannatades tühja kõhtu või kandes viletsaid riideid) või olles pingete maandamise objektideks (sõnalise või kehalise vägivalla ohvriteks). Teiseks, lapsed jäetakse vajaliku tähelepanuta, kuna vanema(te) kogu energia ja aeg kulub igapäevaprobleemide lahendamisele või mammona jahile või ka oma isiklike pingete maandamisele kõige kiiremal ja kättesaadavamal viisil, so alkoholi liigtarbimisega tegelevas sõpruskonnas. Stressis ja üksijäetud jäetud lastel on arusaadavatel põhjustel vigastuste saamise risk oluliselt suurem. Kolmandaks, lapsed osalevad otseselt täiskasvanute riskikäitumises (näit on turvaistmeta reisijaks alkoholijoobes isa juhitavas sõidukis) või tegutsevad täiskasvanute loodud suure riskiga keskkonnas (näit ohutuse nõudeid eiraval mängu- või spordiväljakul).

Ohtlik ettevõtmine, eriti katkistel laudadel.

Vigastustesse haigestumust ja suremust laste hulgas ei saa vähendada üksnes nende õpetamise ja kasvatamisega lasteasutuses või koolis, ehkki ka viimane on vajalik. Selle eeltingimuseks on vastutustundlik ühiskond, mis loob lastele turvalise füüsilise ja sotsiaalse keskkonna ning hoiab potentsiaalsed ohutegurid kontrolli all. Seni väheteadvustatud vigastuste epideemia Eestis on vaja peatada. Selleks vajatakse hädasti vigastuste vältimise ja turvalisuse edendamise riiklikku interventsiooniprogrammi ja selle täitmise eest vastutavat keskust, kus töötavad asjatundjad. Vigastuste vältimine ja turvalisuse edendamine tuleks kuulutada valitsuse prioriteetseks tegevussuunaks. Maailmapraktika näitab, et vigastuste vältimise ja turvalisuse edendamise projektidega, mis leiavad toetust riiklikul ja kohaliku valitsuse tasemel, sealjuures seadusandluse ja kehtestatavate määruste ning efektiivsete kontrollmehhanismidega, on võimalik saada tulemusi suhteliselt kiiresti: Rootsi maakondades, kus rakendati kogu elanikkonnale suunatud vigastuste interventsiooniprojekte, õnnestus vigastussurmasid 2-3 a vähendada 20-25% võrra ning oluliselt vähenes ka raskete vigastuste arv. Lastevigastuste suhtes on Rootsis püstitatud nn. 0-visioon.

Tabel 1. 1-14aastaste laste vigastussuremuse kordajad erinevates riikides (100 000 lapse kohta UNICEF'i raporti ja Eesti Statistikaameti andmetel).

Riik	Kordaja
Rootsi	5,2
Suurbritannia	6,1
Itaalia	6,1
Holland	6,6
Norra	7,6
Kreeka	7,6
Taani	8,1
Hispaania	8,1
Soome	8,2
Saksamaa	8,3
Iirimaa	8,3
Jaapan	8,4
Prantsusmaa	9,1
Belgia	9,2
Austria	9,3
Austraalia	9,5
Ðveits	9,6
Kuuba	9,7
Ungari	10,8
Tðehhi	12,0
Poola	13,4
Uus-Meremaa	13,7
USA	14,1
Portugal	17,8
Mehhiko	19,8
Eesti	24,5
Lõuna-Korea	25,6

TAIE KAASIK,
TÜ tervishoiu instituudi professor