KOMMENTAAR
URMAS ESLON, ajakirjanik

Kevadjooksu üllas eesmärgis toetada rahaliselt südameoperatsiooni vajavaid Eesti väikelapsi ei kahtle keegi, tihedasse jooksukalendrisse lisandunud uus jooks tekitab hoopis küsimuse, kas ta sündis kõige tõhusamasse tühikusse, sellesse parimasse aega, või mitte.

Uue jooksuga kaasneb huvi, mismoodi suudab ta turule tulla, sest pole naljaasi sünnitada üha paisuvasse kalendrisse veel üks jooks, mis suudaks siduda hulki ja jaksaks kujuneda mõnusaks ja tõhusaks ettevõtmiseks? Tõhusust on vaja, jooksumõnu ka, kuid igaühele oma mõõdupuuga - spordimaailm ei koosne ainult Erki Noole edusammudest ega piirdu meie terviseetaloni eneseteostusega Götzises või maailma mõnes muus paigas.

Kevadjooksu kulgu jälgis Lauluväljakul huviga ka suurte rahvajooksude kauane korraldaja Uno Lipp.

Muidugi ei hakanud ta ülla juhtmõttega jooksu oma arvamustega põrmustama, kuid silma jäi talle küll üht ja teist.

Näiteks? "Kui nimi on Kevadjooks, siis tuleks ta muidugi kevadel teha. Tegelikult, kui vaadata kalendrit, siis jaanipäevani on igal nädalavahetusel jumal teab kui palju üritusi. Aga kui vaatame sealt edasi - juuli, august -, on Eestimaal päris vaikne. Nii et, kes tahaks turule tulla, siis SEAL on ruumi. Väga raske on tulla maikuus," teab Lipp.

Lipu hinnangul mõjutas Kevadjooksu osavõtjate arvu ainult nädal varem sealsamas Lauluväljakul toimunud suurte traditsioonidega Maijooks. "Samad naised ei tule teist nädalavahetust järjest. Ja Kevadjooksuga langes kokku ka Tartu rattaralli, osa mehi on praegu seal." Lipu sõnul oleks Kevadjooksu pidanud vist nädal hiljem tegema, siis oleks Maijookust kaks nädalat möödas olnud ja seal kaasa teinud naised oleksid end välja jõudnud puhata.

Eestis on kauaseid ja tugevalt juurdunud jookse hea hulk, uutel üritajatel pole kerge areenile tulla. Vaja läheb tõhusat reklaami, lähenemises mingit uudisnurka ja ka auhinnalaud peab päris priske olema.

Kevadjooksu peakorraldaja Tiiu Mägi tunnistas, et nüüd tasub sügavalt läbi mõelda, mis sai valesti tehtud ja mida annaks paremini teha, aga et jooks jääb.

Kogenud Uno Lipp resümeeris heatahtlikult: "Esimese jooksu kohta viissada osavõtjat, ega see halb näitaja ei ole." Ja lisas, et tuhat osalejat oleks normaalsem, sest asi ise on tore. "Kuid kalendrit peab ikka vaatama ja teiste suurte jooksudega arvestama."

Arvestama, ja oma heategevuslike eesmärkidega jooksu siis muidugi edasi tegema.