Lapsed ja täiskasvanud

20. sajandit on nimetatud lapse sajandiks. See on kaasa toonud palju teadmisi lapse kohta. Suurenes tähelepanu laste õiguste vastu. Lapses hakati täiskasvanuga võrreldes nägema mitte üksnes kvantitatiivseid, vaid ka kvalitatiivseid erinevusi. Tänapäeval tunnistatakse kõigis arenenud maades, et laps vajab oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt, kaasaarvatud vastav seaduslik kaitse nii enne kui pärast sündi.

Kuid üha vähem täiskasvanuid näib tundvat laste maailma, vaatamata sellele, et on oldud kunagi lapsed ja sugugi mitte kaua aega tagasi.

Aeg muudab paljut. Isegi kivi kulub ja mureneb. Muutused toimuvad ent nii aeglaselt, neid ei märgata. Raske on vahel mõista just lähedal olijate muresid ja probleeme. Vanemate tööaskeldused ja omavahelised pinged muutuvad vahel nii kõikehõlmavaks, et varjutavad muu.

Laps aga muretseb, sest koduõu on jäänud ahtaks, ent täiskasvanud peavad teda veel lapseks, laps on liimist lahti, sest ei leidu kedagi, kes teda mõistaks, vanemad on jäänud korraga vanaks ja võõraks, nad on lubjakad. Kodus on surmigav, sõpradega tänaval ja baaris aga põnev. Ja oi kui suur tahtmine on maailma parandada ja kõik pahupidi keerata.

Laste ja vanemate vaheliste arusaamatuste põhjuseks on tihti põlvkondade vaheline kuristik, teisalt aga lastepoolne vajadus saavutada emotsionaalne sõltumatus. Laste võime kohaneda kultuuriga, mida esindavad täiskasvanud, ei ole piiritu.

SILLE MAKSIMOV