Kes tugev, õpib ujuma, kes nõrk, upub

"Kuhu sa astud? Pime oled või!" lartsab napis seelikus lapsevanem oma põlvepikkusele põngerjale vastu püksitagumikku. Et püksitagumik paistab hoobi mõju kinni pidavat, haarab tige mamma ka pojukese tuttmütsi alt turritavaid udukarvu. Väikemees on ilmselt jõuliste kasvatusmeetoditega harjunud, ta suust ei kosta piuksugi, ainult üle värskest õhust õhetavate põskede veereb pisar.

Issake, mis see mehike siis tegi? Tundis kui kutsikas õue saamisest rõõmu ja tahtis kevadise loigu kummikutallaga laiali lüüa, osake loigust pritsis aga emme kaunitele säärtele.

"Miks te teda lõite, nii pisikest?" astun ma lubamatu sammu võõrasse eraellu. Ja teadagi saan ettevaatamatuse eest kuulda uut ja vana, millest "see pole teie asi" kõige lahkem on. Noorik krahmab poisil käest ja pilk, mille ta veel korraks mulle saadab, proovib mu näkku auku põletada.

"Miks te oma lapsi nii halvasti kohtlete?" - küsis ka mu tuttav Saksamaalt, kui ta oli kasvataja kutsel tunnikese ühes meie lasteaias viibinud. Kasvatajad karjunud laste peale ja ta ei olevat kedagi neist selle aja jooksul näinud lapsi paitamas või kallistamas.

Mida pidin ma sakslasele vastama? Leierdasin nagu ikka maha epopöa inimvaenulikust süsteemist, kust me tulnud oleme ja et vaat kui ebaterve on meie praegune elu ja vaat kui madalad kasvatajate palgad. Aga ma ei leidnud vastust küsimusele, miks tuleb viha valada kõige abitumate ja süütumate kaela.

Rääkisin neist asjust ka ühe 80aastase prouaga. Talle tuli meelde oma pojapoja jutt ühest meesõpetajast. Too oli kolm veerandit matemaatikat andnud ja selle aja jooksul ei olnud õpilased näinud teda ainsamatki korda naeratamas, ikka ainult kuri ja käramas. Kui ta siis terve klassi ülimaks üllatuseks ühes tunnis heas tujus ja humoorikas oli, tundsid õpilased ta hingeõhust hoovavat alkoholilõhna. "Küll võib olla raske teha päevast päeva tööd halva tujuga," tundis proua kurjale koolmeistrile kaasa. Kaastundel oli iroonia maik man.

"Pole meie asi" küsida koolitundide ajal tänavail hulkuvalt poisikeselt, kas tal on midagi hamba alla panna või koht, kus ööbida. "Pole meie asi" hoida koolist tulevatel mürtsumeestel silma peal ohtlikus tänavaliikluses. "Pole meie asi" loovutada bussiiste poolepuudast seljakotti tarivale väsinud koolilapsele. Sageli "pole meie asi" panna tähele oma lapsigi kurvaks, hajameelseks, endassetõmbunuks muutununa (lastepsühhiaatri kommentaarist).

Üks elust kibestunud pereisa ütles, et meie nuripidises ühiskonnas tulebki lapsi halvasti kohelda, nad kui kassipojad varakult vette visata ja leppida sellega, et kes on tugev, õpib ujuma, kes nõrk, upub...

On tal õigus?

JUTA ÜTS