Ujumisoskus on kultuuri osa

Õudsed arvud: viimase 20 a jooksul on Eestis uppunud 541 alla 16aastast last (nende hulka ei ole arvatud 1994. a "Estonia" katastroofi lapsohvrid). Üksi viimase kümnendi - laulva revolutsiooni, õnneliku ärkamisaja ja iseseisvuse aastail 1991- 2000 - ei suutnud meie, täiskasvanud, hoida elule 232 last. Nad uppusid.

Tänu tasuta ujumisõpetusele Tallinna koolides, on õnnetused pealinnas elavate lastega viimastel aastatel siiski üliharvad: kokku on viimase 9 aasta jooksul uppumissurma leidnud 18 pealinna õpilast, 1991. ja 1998. a. ei uppunud aga ühtegi Tallinna koolilast.

Räägime Eesti Vetelpäästeühingu peaspetsialisti Helgi Lutveiga, kes mõtleb tänutundega suurepärastele treeneritele Tiia ja Alfred Kivisaarele, Hennit Küpasele, Karin Lainele, Ene Vaiknemetsale, Toomas Tuulingule, Monika ja GunnarTõnningule. Viimastelt palusime ka andmeid: 2000. a said nende käest ujumise algõpetust ligi 700 Vinni ja ligi 400 Kadrina ümbruse koolilast. Kõigi nende entusiastlike visade ujumistreenerite töö tulemus on võibolla sajad elavad eesti lapsed...

Kuidas on siiski võimalik, et viimasel kümnendil lasti Eestis uppuda isegi 7 kuni 1-aastast last?

Neli neist uppus vannitamisel, kolm aga roomas koduõue tiigini ja uppus seal. Meie maamajade ja suvilate kaunid tiigid ja veevõtukohad on võtnud palju väikelapsi. Minu juures on käinud hirmunud vanaemasid palumas, et ma nende väimeest või poega paluksin iluaia ohtlik veesilm traatvõrguga kinni katta või aiaga piirata. Enamasti ollakse aga vastu: kaetuna pole tiik efektne. Sageli viiakse lapsed suveks maale vanavanemate juurde, aga ei vaadata järele, kas lähimad veekogud neile eluohtlikud pole. Pisikesi inimesi on uppunud tünni, vihmaveest tekkinud loikudesse, katmata kaevu. On näiteid ka sulaselgest hooletusest: ema ja isa on peole läinud ja oma väikesed üksinda õuele tiigi äärde mängima jätnud. Üks seltskondlik ema istus lõbusal piknikul ega pannud tähelegi, kui laps sealsamas jõkke uppus - madal vesi, ei olnud lapsele kõhunigi, on nad hiljem öelnud. Aga vette kukkumisest soki saanud laps võib uppuda ka põlvesügavuses vees. Palju õnnetusi on põhjustanud katki läinud täispuhutavad mänguasjad ja autokummid, mis tuul on kaldast sügavale tõuganud. Kuni 2-aastaseid lapsi uppus läinud kümnendil 35, kuni 3-aastaseid 37, kuni 4-aastaseid 14, kuni 5-aastaseid 9, kuni 6-aastaseid 22.

Olete seda pisaratest ja kustumatust süütundest saadetud statistikat võrrelnud ka meie ülemerenaabritega?

See on nii kaua, kui võrrelda oleme tohtinud, olnud alati häbiväärselt meie kahjuks. 1994. a, mil oli erakordselt soe suvi, uppus Eestis 100 000 inimese kohta 16 (nagu öeldud - ilma "Estonia" katastroofi ohvriteta), Soomes samal ajal 4,3, Norras 3,7, Rootsis 2. Aga 1999. a oli meil olukord juba tublisti paranenud: 100 000 kohta 6, 2 uppunut.

Palju õnnetusi on vees põhjustanud täispuhutavad mänguasjad.

Kuidas satuvad uppumissurma 5aastased ja vanemad lapsed, kel peaks juba olema ohutunne vee ees?

Põhjusi on palju. Selles vanuses saavad laste huviobjektiks kodu lähedal asuvad jõed, järved ja ahvatlev jää. Katsutakse järele esimese jääkirmetise kandvus, visatakse sellele kaikaid ja kive ning mõni julgem läheb neid ära tooma. Selles eas proovitakse ka juba parve ja hooletult käepärast jäetud paadi libisemist. Ühes peres uppus parvega sõidul kaks last: üks kevadel, teine sama aasta sügisel. Kaks venda uppus korraga parvesõidul, kaks õekest Valga linnas läbi Pedeli jää. Möödakäijad nägid küll lapsi nii parvel kui õhukesel jääl, aga keegi ei läinud neid ära kutsuma. Kaks poissi turnisid Kundas endise elektrijaama kaldaplaatidel ja libisesid kahe ja poole meetri kõrguselt vette. Ka seal oli nägijaid, kui poisid rinnatisel vallatlesid. Nukker on järjekordselt tunnistada, et eestlane on ebaühiskondlik, enesekeskne, sageli teistest vähe hooliv inimene.

Ütlesite, et 10aastaste ja vanemate laste, eelkõige poiste uppumissurma põhjuseks on tihtipeale tahe näidata oma hulljulgust.

Selles eas lastest oskavad paljud küll ujuda, aga neile pole õpetatud käitumist ohuolukorras. Nad hindavad oma nappi oskust üle, ujuvad kaugele, ei oska väsimuse korral veepinnal puhata, upuvad sageli hirmu või külma vee tõttu tekkinud krambi tagajärjel. Kaks noorukit purjetasid jääpangal, tagant lähenev suurem pank uputas nende sõiduki, ühel poisil õnnestus puuoksast kinni haarates pääseda, teine uppus. 6aastane õde jäeti 13aastase venna ja selle sõbra hoolde, poisid läksid ujuma, tüdruk jäeti jalgrattaid valvama. Kui poisid lõpuks tagasi tulid, oli ka väike valvur otsustanud vett proovida... Kaks mehepoega turnisid poil, üks neist tahtis näidata, kuidas seda riistapuud vee alla vajutada, kukkus aga ise vette ja uppus. Kaks last uppusid lestadega ujumisel, nad ei osanud veel õieti ujuda, sattusid aga lestadega sibades kaugele ega leidnud enam põhja. Palju noorukeid on uppunud merre, sattudes segadusse, kui laine üle pea lööb. Ohtlikemad ujumiskohad on karjäärid ja mudase põhjaga järved, neis kaob juba paari meetri järel põhi jalge alt. Hulljulged (sageli purjus) inimesed, mõtlen siin täiskasvanuid, on end vastu jõepõhja, kive või teravaid toikaid surnuks hüpanud kaldalt, paadist, puuoksalt. Ainuüksi Tartu Ülikooli Kliinikumi andmeil (peamiselt Lõuna-Eesti patsiendid) oli 1999. a vettehüpete tagajärjel 14 kaelatraumat, mitu inimest jäi ratastooli. Peale nende isikliku trauma läks ravi maksumaksjale maksma 429 000 kr, pluss 47 200 kr implantaatideks (koesse istutatud võõrkeha või aine) ja 331 voodipäeva.

Mida paneksite täiskasvanuile ja suurematele lastele südamele, et traagika vees ei saaks algaval suvel täiendust?

Lapsed tuleks ujuma õpetada, juba kasvõi enne kõndima õppimist ja kasvõi omaenda vannitoas. Kui tahame pürgida Euroopa Liitu, kuulub tingimustesse ka ujumisoskus kui kultuuri osa. Kuhu see kõlbab, inimesed saavad hakkama kosmoses ja ookeanisügavustes, aga upuvad kodus oma tiiki!

Sageli öeldakse, et Kagu-Eesti on vaene, ei leita raha lapse ujuma õpetamiseks.Tunnen perekond Sinisalu Haanjast, kes on kõik kolm last õpetanud ujuma vastava kirjanduse abil. Lastele tuleb peale ujumisoskuse õpetada ka vee peal puhkamist. Uppumisohus inimene, ka laps, peaks oskama säilitada rahu ega upitama end püstakile veest välja, sest just niiviisi vajutakse sügavamale vee alla. Ka krambi puhul, mis tekib tavaliselt halva ujumisoskuse, külma või hirmu tõttu, on vaja jääda rahulikuks, hoida end selili vee peal ja katsuda rabelemata kaldani ujuda. Esimeste reielihaste, sääremarja või varvaste krampi tõmbumisel tuleb haarata põlvest ja painutada jalg tuharani.Tagumiste reielihaste krambi puhul tuleks haarata ühe käega varvastest, panna teine käsi põlvele ja suruda jalg sirgeks. Krambist vabanemise võtteid tuleb harjutada eelnevalt madalas vees. Suplemiseks tuleb valida selge veega aeglaselt sügavaks muutuv veekogu, mille põhjas pole risu, teravaid kive, muda. Lastega peaks alati vee ääres kaasas olema täiskasvanu, omapead ei tohi jätta neidki lapsi, kes vette ei lähe. Hoolikalt tuleb silm peal hoida pisipõnnidel, nende palliveeretamisel ja täispuhutavate rõngaste ja mänguasjadega sulistamisel. Lastele tuleb selgitada vees varitsevaid ohte ja käitumist, kuidas ohtu vältida. Rääkida tuleks sellestki, kuidas aidata hättasattunut. Mitmel korral on uppuva lapse kaaslane lihtsalt ehmunult vee äärest minema jooksnud, teatamata õnnetusest ühelegi täiskasvanule.

Tallinna Noorte Spordikeskuse direktor Alfred Kivisaar: Tallinnas on kõik võimalused laste ujuma õppimiseks. Eesti põhi- ja keskhariduse riiklikus õppekavas on kõigil koolide 3. klassi õpilastele ette nähtud 24 t tasuta ujumisõpetust 2 kuu jooksul, mida viivad läbi 9 meie noortekeskuse treenerit. Ujumistunnid toimuvad 2 ujulas Lasnamäel, 2 ujulas Mustamäel, Haaberstis, kesklinnas, Pelgulinnas ja TOPis Pirital. Kes 24 t jooksul ujumist selgeks ei saa või on olnud tundide ajal haige, saavad treenida tasuliselt (15 kr tund) Endla tänava ujulas või Lasnamäe Gümnaasiumis.Teavet laste ujuma õpetamise kohta tel. 6 060 460 ja 6 263 237.

JUTA ÜTS