PERSOON
Raudne tahe ja õnnelikud käed

Lugu Savva Storgist, Eesti ühest sümpaatsemast moodsa viievõistluse rüütlist lähiminevikust.

1975. Savva Stork.

On kuum kevad Jerevanis. N Liidu rahvaste spartakiaadil, nõukogulaste igiolümpial, selguvad moodsa viievõistluse võitjad, ühtlasi ka suure maa meistrid. Vladimir Smeljov ja Vene Föderatsioon panevad kaela kullad. Eesti on kaugel, kümnes. Aplausi ei tule. Individuaalkohad pole need mis tavaliselt: 16. Russmann, 20. Stork, 39. Tammsaar.

Alles kolm kevadet tagasi lõpetas Savva Stork Liidu meistrivõistlused hõbedaga, sai sama medali ka oma tugevaimal alal ratsutamises. Sportlasetee hakkab otsa saama. Spordimehest-võitlejast saab peagi administraator. Eesti Dünamo õppespordi üks juhtfiguure. Nüüd näeb ta, mismoodi näeb välja oma ja teiste alade tegijate suunamine laua tagant. Kui keeruline see on.

1997. Savva Stork ja Tõnu Vanakesa. Vahepeal on Savva ametikoht läinud haamri alla. Dünamo tiivad said kärbitud, sest on saanud üle-eestiline Põhjakotkas. Storgist on saanud lihtne turvamees ühes lihtsas asutustepesas.

Savva Stork sai hõbemedali oma tugevaimal alal - ratsutamises.

Rõõmsameelselt astub ta edasi. Kuni... tunneb end päev-päevalt palaviku küüsis - 37-37,3. Ei palju, kuid piinab. Nii kolm nädalat. Vannitoas kaob kord pilt eest. Selge, arstile. Seal öeldakse, mees, teil on ju kopsupõletik. Algab karussell, mis peatub alles Hiiul Onkoloogiakeskuses. "Olen alati sattunud õigete inimeste juurde," räägib Savva nüüd, mitu aastat hiljem.

Nii trehvas ka tookord. Viievõistlejast Odüsseuse eksirännakud lõpetas üks teine spordimees, doktor Tõnu Vanakesa. Eesti koondise kunagine väravavaht, Norma meeskonna vastaste löökide tõrjuja. Esimeses kirurgias teisel korrusel hakkavad arenema sündmused, mille lõppu ei aima.

"Oli juba jaanuar 1998 ja teadsime, et pooleteise-kahe kuu jooksul, kui kopsupõletik taandub, taastub normaalne pilt," räägib juba Savvat opereerima valmistunud kirurg ise. Et tegu suitsetajaga, risk mõistagi kahtlustuste suhtes kindlustus. Leidnähtus, nagu hiljem kinnitus ka tuli, oli 3x5 cm kolle. Kahetunnise opi alguses tehti uuring. Veerand tunni pärast oli selge, et tegu ei ole pahaloomulise kasvajaga. Kahesajast lõikusest, mis dr Vanakesa aastas teeb, saab selliseid häid uudiseid nautida vaid seni umbes paarikümnel juhul. "Situatsioon, mis enne operatsiooni oli, muutus nüüd teiseks, seetõttu võis patsient arvestada juba peaaegu sajaprotsendilise paranemisvõimalusega," teeb doktor lühikokkuvõtte.

Mõistagi oli see hea uudis mitte ainult dr Vanakesale, vaid ka kolleegidele dr Luugile ja dr Vijardile. Üheskoos annavad nad aastas lootust oma käe läbi enam kui pooletuhandele eluköiel kõndijale.

2001. Tõnu Vanakesa.

Lehekuu külm hommik on ootamatult keskpäevaks soojaks pöördunud. Rahvas hingab kergendunult. Ometi kord läks ennustus pisut mööda. Hiiul Onkoloogiakeskuses loeb kell hääletult ja laisalt minuteid-tunde. Helesinises-valges ringlevad koridoris õed. Ühel neist on ununenud kätte isegi kollane kohvikruus. Avaratest palatitest pudeneb vahetevahel keegi haigetest välja. Nagu oodates kedagi või maandades pinget. Oodatakse oma tundi.

Räägime tänase opist vaba mehega. Tõnu Vanakesa on ühe vanema tõttu poolenisti mulk. Viljandist, Lehola Lembitu mailt pärit ikkagi. 38aastane, 188 cm pikk.

Korvpall ei tõmmanud? Ütleb, et arvas end selle mängu jaoks lühike olevat.

Dr Tõnu Vanakesa.

Sattus jalgpalli.1992-1993ndal tuli Normas treener Valeri Bondarenko käe all Eesti meistriks. Korra ka karikavõitjaks. Mängis Euroopa klubide sarjaski. Oli Eesti koondise teine väravavaht ja arst ühtaegu. Uno Piir arvestas temaga.

1996ndal tuli siiski kriips tõmmata.

Tema pilk pehmeneb kui räägib Lõvidest. Sellest, kuidas kõik vahutasid, milliseid mängijaid sealt suurde sporti tuleb. Tuli üks, väravavaht Mart Poom. Varem oli Vanakesa Poomile hea õpetaja. Ta nägi, et poissi eristab teistest töötahe. Kirurgina hindab ta Poomi vigastusi. Neist tõsiseim olevat seni olnud Portsmouthis saadud põlvevigastus. Püüdles kohe kiiresti suurte koormuste poole. Pidanuks tagasi hoidma. Praegu on tegemist õlaliigese kapsli osalise rebendiga. Kogu tarkus on Poomi klubi lähedaste arstide kätes. Dr Vanakesa vahele ei torgi. Pole tema eriala.

"Kui terveks saab ja miks ta ei peaks saama, on 28aastasel mehel sel alal vähemalt 10 aastat tegevusvaru, " vaeb eksväravavaht Poomi väljavaateid, "aga Eestil Hollandist jagu saada siin kodus Lillekülas (mäng oli siis veel 10 päeva kaugusel - A.K.) pole ilmselt võimalik. Tulpide maa meestel on liiga palju mängus."

Räägime spordimeeste hingest, läbielatust, mõtetest, lootustest, nende kustumisest... Savva Stork olnud tallegi mõistatus. Tundsid, et mees elab eesootavat läbi. Tugevalt. Aga välja ei näita. Temperament selline. Kõik peidab oma elavaloomulise jutuvada taha.

2001. Savva Stork.

Kui Savvat lõiganud doktori sünniaasta on 1962, siis patsiendi oma asetub sest kaugele ettepoole. 1945 ehk sündinud Kuke-aasta Kalade tähtkujus - armastab mees ise öelda. Savva pole siit. Tema sünnikodu asub kaugel lõunas. Beltsõst veel paarsada kilomeetrit eemal vaikses ja pisut nagu mahajäetud Danus. Külakeses, kus paar tuhat hinge. Moldaavlast on temas kerge ära tunda.

Tõmmu veri ja välkuvad silmad, jutt voolab. Ei teadnudki, ehkki varem tööasjus tihti trehvasime, et Savva on kõva lõõtsamees. Kui endise aerutajast aseesimehe Enn Maamäe juubelit peeti, käsutatud ka teda kohale. "Aga vaata, et koos lõõtspilliga tuled, " oli Ivar Hallop, kunagine ülemus ikkagi, sõbralikult meelde tuletanud.

Nüüd meenutab ta aga endale pöördelisi päevi siis, kolm ja pool aastat tagasi.

"Muidugi võttis nõrgaks, kui kuulsin, et tuleb operatsioonile minna. Et teisiti ei saa. Päevaks öeldi 9. veebruar. Äia sünniaastapäev. Naise Zoja isa Vassili oli aga kaks aastat tagasi surnud, 73selt. 2. veebruaril. Mõtlesin sel päeval ka hauale minna, aga otsustasin ümber," sorib Savva mälus. Savva käis enne oppi Liiva kalmistul ära küll. Kuid 8. veebruari õhtul. Kahe-mehe jutt. Üks siin- ja teine sealpool.

"Ütlesin siis, et ma ei rutta su kõrvale, kuidas nad seal kodus ilma minuta, poiss ning tema naine, kaks lapselast, hakkama saavad. Ei, äi, sel päeval, kui sündisid sina, inimesed sünnivadki," loitsib Savva nüüdki veel.

Usud imedesse?

"Nüüd usun, sest sündisin ju kolm aastat tagasi teist korda," saan vastuseks.

Veel lisab Stork, praegu 55aastane mees, et otsustas tahe elada. Kui jätad võitlemise, on asi lõppenud. Nii sinu kui teiste jaoks.

AARE KREILIS