Kuradita oleks Jumal ebainimlik

Möödunud nädalavahetuse üheks märksõnaks võiks nimetada sõna teel, see millel sõidetakse, mis lookleb reisija ees mitmesse suunda. Ja kõigest juhtunust kerkis eredalt silme ette biitniku Jack Kerouac`i raamat "Teel", mehe, kes andis kogu aeg oma autole ja sõpradele valu ning kes ilmselt lootis, et jõuab lõppeks sinna, kuhu ta teel on. Ja seal on ta õnnelik.

Mees, kelle jaoks ainsad õiged inimesed olid hullud. Elu ja jutuhullud. Kes ihaldasid kõike korraga. Kelle päevad põlesid kui suurepärane tulevärk, mille sähvatused lendasid üle tähtede.

Tundsime lõbutsemisvajadust, elamisvajadust, üllatuste, sokkide ja hõrgutiste nautimist ja küsisime endilt alles päevad hiljem - mis juhib ja kütab kogu seda kupatust inimeses. Kas on võimalik seda tungi ja ahvatlust pudelisse villida? Miks januneb hing üllatusi ja seiklusi rohkem kui midagi muud? Ja miks võidab iga elamus lõpmata palju sellega, kui teda ei valmista ette teadmine ta lähenemisest?

Ja nagu ikka neil kordadel, leidsime taas, et kui me ei taha elada täiesti maotult, siis tuleb tahestahtmata neid naudingulõkse aktsepteerida. Vaatamata ka sellele, et tagajärjed võivad vahel olla rõõmututud, isegi huakatuslikud. Kuradita oleks Jumal ebainimlik.

SILLE MAKSIMOV