Meeletult möllavas müras pesitseb peenike paatos

Jalgpall korjab tänu Lillekülla valminud staadionile kokku senisest oluliselt suuremaid rahvahulki, siia hakkab valguma omade kõrvale sadu ja sadu erinäolisi välismaa fänne, ajakirjandus võimendab nüüd varasemast veel andunumalt kõike, mis jalgpallis ja ala ümber toimub, kuid muidugi suureneb ka torisejate ja vinisejate ring. Kuid jalgpalliga on kummaline ja kõikjal ammu tõestatud lugu - vastusõdijad vaid tugevdavad ala mainet.

Mõttetu ja algeline tegevusala

Jalgpalli on peetud igavaks ja üdini primitiivseks tegevusalaks, sest väravaid lüüakse vähe, kohtunikud võivad rikkuda mängu ja väljakul toimuv on vaatajale liiga kergesti mõistetav ega vaja mingit mõttehiiglase ajupingutust. Ongi nii, kuid mis siis.

Jalgpallifänne on nähtud kui hullukestest õllenautijate vennaskonda, kellest osa läheb mingil hetkel vägivaldseks. Ka seda, kuid mis siis.

Jalgpallist huvitatuid ja suure raha eest tribüünidele kippujaid on hinnatud ka tühilärmajateks, kes millessegi tõsisemasse ei viitsi süveneda, loodust ei armasta, vaikust ei salli, endasse ei viitsi vaadata ja kes madalate kirgede väljaelamiseks on valinud peaaegu et loomastumise. Isegi nii on arvatud, kuid mis siis.

Raio Piiroja iirlaste pigistuses. Pakub huvi, mis küll saab.

Mis siis seepärast, et see ei ole valdav ja kaugeltki kogu tõde, kuid suures jalgpallimaailmas kehtivad-toimivad tõesti paljud meelelahutustööstusega kaasnevad nähtused.

Jalgpallielu sandil poolel on õnneks hoopis rõõmsam vastaspool, mis nähtusele igiomane - tribüünidel kaikuvas kahe vastasleeri meeletus müras, mida tekitavad kümned tuhanded kõrid ja kaasa hangitud lisaatribuudid, sünnib alati ka kodumeeskondade ja rahvuskoondistega seonduv peenike paatos, mis annab inimhulkadele, aga ka tervetele rahvastele tulevikulootust. Kitsa pallimänguga seonduv võimendub ühtäkki, üldistus tekib hoopis suurema ja olulisema eluvalla kohta kui hulkade palliveeretamine ega tee sealjuures kellelegi ümberseisjaist häda.

Parajalt paradoksaalne nähe jalgpall

Jalgpall on paradoksaalne nähtus kasvõi seetõttu, et ala tunneb elukutselisi huligaane ja löömamehi, kes kavandavad maailma staadionidel tragöödiaid, kuid jalgpalli kui nähtust ja riiki riigis see ei surma. Ala edenemine pole peatunud kuskil ja uusi jüngreid lisandub. Toibuvad needki, kes poliitilistel asjaoludel korraks seisatuma või taanduma pidanud.

Eestis on paari viimase nädalaga, mil valmis uus jalgpallistaadion ja kus toimusid maailmaski kõneainet pakkunud kohtumised Eesti - Holland ja Eesti - Iirimaa, jõutud aga täiesti uude ajaarvamisse, ja ükskõik, mida Aivar Pohlak edaspigi veel jalgpallielu kujundajana suudab, jalgpalliguru nime ei suuda talt nüüd küll keegi võtta.

Enam ei ole siinse spordipubliku etalon paar tuhat korvpallifänni Kalevi hallis või natuke suurem pealtvaatajate hulk Kadriorus kümnevõistlejate või Eesti jalgpallikoondise mängudel. Möödas see aeg. Nüüd on kõik hoopis uue näo ja sisuga. Lõpuks on kõigil võimalus siinsamas Eestis kohale minna ja veenduda, et spetsiaalsetel jalgpallistaadionidel tekkiv õhustik, kogu see melu, mis igiomane Itaaliale, Hispaaniale, Inglismaale, Brasiiliale, Prantsusmaale, Saksamaale, Argentiinale..., EMi ja MMi finaalturniiridele, vastab tõele. Lõpuks on kõigil ka siinsamas Eestis võimalus kogeda, milline vahe on õhustikul, mille sünnitasid kaks-kolm tuhat huvilist läinud aastail või mis toimub nüüd, kui tribüünidel koos ligi kümme tuhat tõsinautlejat.

Vennastuvad fännid, sõdivad hordid

Jalgpallist põhjustet tragöödiad on pannud osa elumõtestajaid ja publitsiste kuulutama, et jalgpall on ohtlik, madal ja tänamatu mäng, mida ükski korralik riik edendada ja toetada ei tohiks. Tulemus - ei miskit! Eranditult kõik korralikud riigid edendavad jalgpalli - on seda teinud ja teevad üha andunumalt. Neid ei takista teadmine, et aeg-ajalt tuleb maailmas ikka ette traagilisi lööminguid ja tribüünide kokkuvarisemisi. Tribüünidel ja tähtsate mängude linnades on igal aastal kümmekond kohaliku uudise künnist ületavat vägivallapurset, justkui sõdiksid verejanulised hordid. See pole uudis. Näiteid on.

Ikkagi peetakse hoopis olulisemaks, mida head ja erakordset suudab tippjalgpall pakkuda vennastuvatele fännidele, inimhulkadele ja üksikinimesele, kes liiguvad oma meeskondade kannul riigist riiki või piirduvad natuke vähem raha nõudva poolehoiuavaldusega kodutribüünil.

Väikeste rahvaste suur väljakutse

Jalgpall on väikerahvastele suur väljakutse ja võimalus tõestada, mida mõnel muul moel suurtega heideldes tõestada pole võimalik. Muidugi on see kõik mäng, kuid hulki haarav mäng, mis ületab spordi piire. Näiteid on palju, teame neid.

Jalgpallis pole midagi hullu, kui pisike ka suurega mõõtu võtab. Ei midagi hullu, ainult head - väike ei peagi end ainult teise väiksega võrdlema, ta võib püüda teisest väiksest palju suuremaks.

Elu ongi üheltpoolt vastupidamine, teisalt võrdlemine ja kasvamine. Kui kaob pinge, jääb olemise asemele olesklemine ja siis polegi midagi tõestada.

Eesti jalgpallikoondis on võtnud kätte ja hakanud mängu näinud välismaa treenerite abil tõestama.

Meelelahutustööstus, pidev rahapump

Jalgpall on pidev rahapump muidugi - vajab raha, toodab raha, summad paisuvad aina müstilisemaks. Ühe alles tõusva palluri müügihind klubist kluppi võib olla kümneid kordi suurem kui mõne teise eluala tubli töömehe eluteenistus.

Meelelahutustööstusel on omad reeglid - hulkade mängu ülesehitamine ja alalhoidmine eeldabki rahahulki. Kõrge mäng. TV kanalid, suured vahendajad, ostavad ülekandeõiguse miljonite eest. Ja viivad siis mängu koju kõigile, kes tahavad NÄHA. Ja TV ei tee väljagi, et on müriaad inimesi, kes jalgpallist kuulda ei soovi.

Naised eriti ei soovi. Nad ei peagi, kuid nad ei pääse, sest mehed soovivad ja naiste sünnitatud pojad niisamuti.

Võimas siduja see jalgpall, kisub hulgad meelelahutusmaailma ennast maandama, teistega samastuma, raha kulutama, jaatust kogema, rahvustunnet tuvastama... Ja peen paatos müras - see võib tekkida küll.

URMAS ESLON