Inimmõistus ja DNA

Ostsin hiljuti ühe kaubamaja kohvikust tassi teed. Kogemata lõi kassapidaja kassaaparaati vale summa. Kui juhtisin ta tähelepanu sellele, läks nooruke naisterahvas omadega täiesti sassi ega osanud peast arvutada, kui palju raha mulle tagasi anda. Võibolla olete ka ise midagi taolist kogenud. Kui masin juba näitab tagasiantavat summat, siis tekib inimeses usaldus masina vastu ja kaob mõtlemisvõime. Nii nagu interneti või DNA puhul, mil me usaldame tehnoloogiat. Ometi paneb ju inimene info masinasse ja võib sealjuures vigu teha, hetkeks mõtlemisvõime kaotada ja siis valedele järeldustele tulla. Üldse võib inimene liiga palju masinale loota. Kas me oleme võimelised seda aga tunnistama?

Kirjutan siinkohal paarist üsna suvalisest loost viimase aja uudistes, mõlemad neist rahvusvahelisemad kui Eestis tavaks. Esimene on teismelise tütarlapse mõrvari otsinguist. Tütarlaps oli inglanna, kooliekskursioonil Prantsusmaal. Praeguseks on leitud ka kahtlusalune, kes on hispaanlane, kinni peetud USAs. Nii et hetke probleem on kahtlustatava väljaandmises Prantsusmaale. Lugu ise on aga pikem, sest Caroline Dickinson vägistati ja mõrvati ühes Põhja-Prantsusmaa hotellis juba 1996. a, kui ta magas õiglase und hotellitoas klassikaaslastega, kes midagi ei kuulnud. Politsei leidis üsna kähku ühe kodutu kahtlusaluse, kes süü ka omaks võttis. Alles DNA testimise käigus selgus, et kahtlusalune ei saanud kuidagi kuritegu toime panna. Selle pettumuse järel kulutas Prantsuse politsei palju raha ja energiat, et mõrvarit leida. Olid ju värskemad jäljed jõudnud juba kustuda. Hispaanlasest kahtlusalune leiti alles sel aastal, päris juhuslikult, ühe teise kuriteo uurimise käigus USAs. Hispaanlasele on juba tehtud DNA test, ent tekkis arvutiviga; ka räägitakse, et kahe riigi tehnoloogias olla erinevusi. Reakodanikul on sellest kõigest raske aru saada, aeg aga jookseb. Mõrvast möödub suvel 5 aastat. Millal veel see hispaanlane Pratsusmaale välja antakse, Prantsusmaal teda testitakse ja heal juhul ka kohut peetakse - mida mäletavad selleks ajaks tunnistajad? On ju võimalik, et ka hispaanlane pole tegelik kurjategija.

Teine DNA lugu juhtus tennisetähe Boris Beckeriga. Möödunud aastal nõudis vene päritolu naisterahvas Angela Ermakova Beckerilt rahalist toetust, väites, et Becker on tema pisibeebi isa. Becker eitas, naine andis asja kohtusse ja nüüd mõistis Londoni kohus Beckerilt välja toetuse, sest DNA test tõendas tõepoolest isadust. Praeguseks on Becker lisaks ka oma seaduslikust naisest lahutatud. Ja kõik ilmselt sellepärast, et ühes jaapani restoranis Londonis kohtusid Becker ja Ermakova, võibolla isegi üsna lühikest aega, nii et lähim tutvus toimus restorani koristajatädi kapis.

Mõrvade lahendamiseks peaks võibolla igalt inimeselt võtma lihtsalt DNA proovi, mis oleks kohe vajalikele instantsidele (näit politseile) kättesaadav. Ent Suurbritannias on tohutu vastumeelsus isegi kohustusliku isikut tõendavat dokumendi vastu (praegu taoline ikka veel puudub), sest see ahistaks inimeste õigusi. Kahtlane, et kohustuslik DNA test siin riigis läbi laheks. Ka on kuritegevus praegusel ajal rahvusvaheline, kõik riigid ei jaksaks DNA teste kohustuslikus korras isegi läbi viia. Äsja võttis grupp Briti parlamendiliikmeid vastu pöördumise, et taolised geneetilised testid ei tohiks muutuda kattesaadavaiks kindlustusfirmadele. See voiks tekitada uue kihi kodanikke, kes lihtsalt ei jaksa end mingi kaasasündinud vea tõttu kindlustada, sest kindlustusfirmad võivad tahta neilt sisse kasseerida ülisuuri summasid. Samas meenub mulle, et üks DNA teste teostav firma teatas hiljuti ühele meesterahvale, et too ei olegi oma lapse isa. See osutus küll veaks, mis ka üsna kähku parandati, ent inimestevahelistes suhetes on taolisi asju väga raske - võibolla võimatu - parandada. Ka kirjutasid lehed selle loo järel hinnangulistest uurimustest, mille kohaselt pole umbes 20% meestest oma laste tegelikud isad.

Kuhu me nii välja jõuame? On see progress või mitte? Miks näeme progressi just tehnoloogia arengus?

TIINA TAMMAN