Tädi Anni kohvikus läks jutt moraalile

Tädi Anni kohviku ümber on linnulaulu ja puudekohinat. Autode lakkamatu vura Vabaduse puiesteel jääb pisut eemale.

Selles kohvikus on Tallinna maitsvam kohv, lisandiks "Õnne 13" hõngu (osa telefilmi võtteid tehakse seal).

Mu lauda istub eakas naine. Mitte Maali ega Juuli, vaid Helene või Irene tüüpi. Sale, halli poisipeaga, pükskostüümis. Ta on palunud endale letist kolmveerand tassi piima ja sellesse sortsu kohvi.

"Vererõhk", mainib jutu alustuseks.

Kui kõrgele see siis on tõusnud? - olen ma, hm-hm, Terviselehe toimetajana asjapuu küsima.

"Ei, mitte nii väga ohtlikuks," vastab reibas daam. "Ma käin kaks korda nädalas ujumas ja paar aastat tagasi ostsin jalgratta. Viis kilomeetrit iga päev sõtkun maha. Abikaasa on vanem, aga tema sõidab vähemalt kümme."

Missugune vahva perekond! - kadestan ma teda mõttes ega jäta arvamust endale. "Füüsilise vormi hoidmine on inimese kohustus iseenda ja ühiskonna ees. Et mitte jääda hooldekodu toita ja talitada," ütleb ta sõnad, mis vääriksid kohta igas tervise-käsiraamatus.

Kui me üksmeelselt Tädi Anni lõõgastavat meelelolu oleme kiitnud ja tujukat kevadet laitnud, avaldab ta oma leebel toonil mulle mure, mis ei jätvat teda kodus ega külas.

Praegusaja moraal, õigemini moraalitus.

"Kuhu veel edasi, kui üliõpilased korraldavad suguakti publiku ees laval?!" Ta mõtleb pedagoogikaülikooli "etendust" mõni aeg tagasi. Proua on endisel eestiajal viis aastat Ameerikas töötanud ja teab rääkida, et ka mõnel indiaani suguharul puuduvat suguline häbitunne: noorpaari esimesel ööl tohivad kõik pereliikmed, lastest vanaisani, koguneda vaatama, kuidas noorik süütuse kaotab. Proua oli kohtunud isegi skandinaavia pruudiga, kes niisuguse rituaali pärast oma armastatud punanaha maha jättis ja jalga laskis.

"Me laskume varsti looduslaste tasemele," väidab proua kirglikult, unustanud oma kohvijoogi. Kui oleme ka Seksi-Kristi rekordisoovi ja märtsis toimunud "Sekspeditsiooni" meelde tuletanud, avaldab mu lauakaaslane kahtlust, et kui ilmad soojaks lähevad, võidakse Estonia taga Tammsaare pargis rahvale praktilisi seksuaalpoose näitama hakata.

"Kõlbelisus on elujõu allikas, moraalitus viib katastroofini. Vägivalla ja raskete tõbedeni," ennustab proua.

Vägivalla ja raskete tõbedeni - kordan ta viimaseid sõnu, kui vana daam on lahkunud. Kas need juba käes pole?

JUTA ÜTS