Rahumeelne püüdlemine ei vaja hukkamõistu

Inimene on loodud kõige muu kõrval unistama, ta tahaks kogeda ja teoks teha midagi sellist, millega varem hakkama pole saanud, kuid mis kuskil terendab ja millel tundub olevat sügav mõte sees. See on ürgomane nähe, mis ühel inimollusel jõuab kätte varem, teisel veidi hiljem ja võtab erinevaid avaldumisvorme.

Unelmate piirid on olemas, kuid neid võib mõelda sinna ja tänna, ihaldusväärse lati võib igaüks panna just nii, nagu ta ise tahab, samas võib ühe mehe lagi olla teise mehe põrand. Spordiilmas on aga unelmate piirid hästi konkreetsed ja nende saavutamine-lõhkumine on kõigile näha. Rahumeelne püüdlemine selliste piiride suunas ei vaja taunimeist, sest ei ähvarda kedagi ega tee kedagi ümberseisjaist ka põrmugi vaesemaks. Hoopis rikkamaks teeb, näitab, milleks kõigeks suured unistajad võimelised võivad olla ja on.

Asjale võiks läheneda ka teise kandi pealt. Elus ongi tõestamine äärmiselt vajalik, elu ongi piiride kompamine, ja et kõike ei saa teha teoreetiliselt, ulmsi, miski tuleb ise läbi katsuda, ilmsi.

Muidugi leidub parastajaid - milleks on vaja seda üleüldist tühikargamist ja enesekatkestamist, mis midagi ei tooda ja mille kohal hõljub dopingutont. Maailm on tõesti täis väikeseid mõttehiiglasi, kes põlgavad kemplemist sekundisajandike pärast ja vihkavad madinat lisasentimeetrite kallal. See on nende õigus. Kuid teist niisama palju on arusaajaid ja nähtusele andunuid, kes ei mõista rahumeelset spordipüüdlust hukka.

Muidugi tekib küsimus, milleks ikkagi vaja, et peaaegu igal aastal ilmuvad uued mehed kuskilt pärapõrgust, viimasel ajal enamasti Keeniast, Etioopiast ja Marokost, jooksevad-kablutavad kui meeletud, põrmustavad tavapiire ja raiuvadki end annaalidesse. Lõppu ei tulegi, või tuleb? Esialgu mitte. Pikamaajooksudes mitte mingil juhul.

On arvatud, et keegi ei hüppa kunagi kümmet meetrit kaugust ega jookse 100 m üheksast sekundist kiiremini. Nii võib tunduda, ainult et kui inimene pääses esmakordselt alla 10 sekundi, arvati samuti, et 9,80 ei ole mõeldav. Mis praeguseks juhtunud? Maurice Greene kihutas 16. juunil 1999 Ateenas 9,79ga ja polnud seal abistavat taganttuultki rohkem kui 0,1 meetrit sekundis. On soosivamaid olusid. See teadmine pani Greene´i rõkatama: "9,75 on kohe-kohe mõeldav!"

Tänavu on ületatud üks unelmate piir - eestlasti nii lähedalt puudutavas kümnevõistluses kogus tðehh Roman Ðebrle esimesena rohkem ku 9000 punkti -, kuid nägi selles nii suurt asjaolude kokkulangemist ja eneseteostust, et teatas maailmale: "10 000 punkti ei kogu keegi mitte kunagi."

Siin on kahtlemise koht, küll hakkab uus rekodiomanikki rahunedes ilmselt veidi teisiti mõtlema.

Ei usu, et 10 000 punkti kogumiseks peaks kunagi kümnevõistluse punktitabeli ümber tegema, et ei sünnigi kedagi, kes üritaks ja suudaks põrmustada unelmate piiri praeguse punktilugemisega.

Mõned unelmate piirid on aga varisemas lähiajal. Täiesti mõeldav, et juba tänavu paiskab esimene naine uue odaga 70 meetrit (praeguse MRi 69.48 viskas Trine Hattestad mullu juulis Oslos), ja mine tea, äkki teeb Wilson Kipketer enne karjääri lõppu ikkagi teoks oma suure unistuse - läbibki kaks staadioniringi esimesena maailmas kiiremini kui 1.40. Praegune tipp on ta enese 1997. aasta augustis Kölnis saadud 1.41,11.

KOMMENTAAR
URMAS ESLON, ajakirjanik