Maasikad tähistavad suve saabumist

Maasika ladinakeelne nimi Fragaria tuleneb ladinakeelsest sõnast frago, mis tähendab lõhnama. Väljakaevamiste leiud tõestavad, et maasika vilju kasuti toiduks juba nooremal kiviajal ja rauaajal, millal küpseid vilju korjati metsikutelt taimedelt. Antiikajal ülistati maasika ilu, aroomi ja raviomadusi. Keskajal kasvatati metsmaasikat ja kuumaasikat lossi- ja kloostriaedades nii ilu- kui ravimtaimena. Probleem oli selles, et metsikute taimede viljad olid väikesed ja nende saagikus jättis soovida.

Aedmaasikad on pika aretustöö tulemus

Rahvapäraselt maasikamari on tegelikult lihakas koguvili. Vilja pinnal asetsevad väikesed seemnised, mida rahvasuus lihtsalt seemneteks kutsutakse. Maasika kiituseks võib seda öelda, et vili on täies ulatuses söödav. Puhtalt viljaliha arvele langeb maasikate kaalust 98,5%, ülejäänu moodustavad seemnised. Maasikate biokeemiline koostis sõltub mitmetest asjaoludest, nagu ilmastikust, kasvukohast, valmimisperioodi pikkusest jm. Enamuse maasikate kaalust moodustab vesi. See on ka põhjus, miks maasikad on suhteliselt energiavaene suutäis - 100 g ports annab organismile energiat vaid poolesaja kilokalori ringis. Kuid juba järgmise koha maasikate toitainete pingereas hõlmavad suhkrud. Meie maasikate suhkrusisaldus jääb vahemikku 6...9% ja sõltub põhiliselt sordist ning viljade küpsusest. Küpsemisel tõuseb viljades suhkrute osakaal, kuid väheneb hapete sisaldus. Valke on maasikates vähe, kõigest protsendi piirides. Veelgi kasinamalt on maasikatesse jagunud rasvu ja needki on põhiosas koondunud seemnetesse. Tunduvalt olulisemad tegijad maasikate maitse kujundamises on orgaanilised happed. Viimastest on meie loo peategelases kõige rohkem sidrunhapet, vähemal määral ka õun-, viin- ja isegi salitsüülhapet. Vaatamata viljade suhtelisele pehmusele on maasikates ka kiudaineid 1-3%.

Erinevad mikroelemendid ja vitamiinid

Maasika suurest rauasisaldusest on rahvasuus kujunenud lausa legend. Soovitusi, et söö palju maasikaid, siis on põsed punased ja veres rohkesti rauda, on kuulnud kõik maasikasõbrad. Tõepoolest võrreldes paljude teiste meil kasvavate viljadega on maasikates rohkesti rauda. Kuid maasikate rauarikkus küünib kõigest 10 milligrammini sajagrammises portsjonis. Võrdluseks olgu öeldud, et täiskasvanud inimese ööpäevane rauavajadus on 10-15 mg. Taimses tooraines leiduva raua omastamisega on meie organismil probleeme. Lisaks rauale on maasikates veel teisigi kasulikke mikroelemente nagu vaske, koobaltit, mangaani, tsinki ja joodi. Paraku on nendegi omastamine mõnevõrra takistatud.

Maasikast on tuvastatud karotenoide, mis on vitamiin A eelühendiks, erinevaid B-rühma vitamiine, vitamiine E ja K ning otse loomulikult ka askorbiinhapet ehk vitamiini C. Et maasikate näol on varavalmivate viljadega, siis toonitatakse sageli nende suurt askorbiinhappe sisaldust. Paraku on vitamiin C sisaldus maasikates üsnagi muutuv näitaja. Kuumad ja kuivad ning niisked ja külmad suved vähendavad oluliselt askorbiinhappe sisaldust valmivates viljades. Ka sorditi võib vitamiin C sisaldus maasikates erineda kuni viis korda.

Aedmaasika metsikud sugulased

Maailmas tuntakse umbes 50 liiki maasikaid, Eestis leidub metsikult kasvavaid maasikaliike kolm: metsmaasikas, muulukas ja kõrge maasikas. Metsmaasikas on meil väga tavaline taim. Aedmaasikaga võrreldes on nii metsmaasika viljad tugevama maitse ja lõhnaga, erinevusi on ka biokeemilises koostises. Metsiku suguvenna viljades on rohkem orgaanilisi happeid, pektiin-, mineraal-, aroom-, park- ning värvaineid. Vaatamata viljade väiksusele on metsmaasikas rohkesti ka mitmeid bioaktiivseid aineid. See on ka põhjus, miks metsmaasikas kuulub ravimtaimede hulka, aedmaasikat kasutatakse raviks harvemini. Raviotstarbel kasutatakse metsmaasikate õisi ja vilju, harvem lehti. Maasikaravi on näidustatud südametegevuse häirete, soolade ainevahetushäirete ja liigse ladestumise korral (erinevad kivitõved) ning vee kogunemisel organismi. Veel soovitatakse metsmaasikaid kui loodusravimit erinevate mao- ja soolehaiguste puhul, vererõhuprobleemide esinemisel ning kehvveresuse korral. Metsmaasikaid kasutatakse värskelt, kuivatatud viljadest tehakse teed või vesileotist. Arvestama peab aga seda, et kuivatatud viljade ravimõju kestab paar aastat. Metsmaasika teed ja vesileotised soodustavad higistamist, sest metsmaasikates on märkimisväärselt salitsüülhapet, millel on aspiriiniga analoogne toime. Lisaks eeltoodule tõstab maasikatee söögiisu, korrastab seedimist ja kiirendab organismi üldist ainevahetust. Rahvameditsiin hindab ka metsmaasika lehti ja seda eeskätt nende põletikuvastase toime pärast. Peenestatud metsmaasikalehti soovitatakse asetada aeglaselt paranevatele ja mädastele haavanditele, et kiirendada naha taastumist. Maasikate soodsat toimet nahale kasutab ka kosmeetika. Viljalihast valmistatud näomaskid pehmendavad nahka ja aitavad pigmendilaikude ning ketenduse korral. Meeles peab pidama aga seda, et maasikaravi on vastunäidustatud allergilistele inimestele. Paljud ei saa maasikaid süüa, sest nahale tekib punetus ja lööve. On ka nii ülitundlikke inimesi, kes ei talu isegi maasikate lõhna.

URMAS KOKASSAAR