Tervisematk Norra linnukaljudele

Suvi on reiside ja matkamise aeg. Kindlasti ootab ka Terviselehe lugejat suvel mõni reis, kas siis reis Eesti piires või kaugemale. Äsjasest fotoretkest Põhja-Norrasse pajatab ajakirja Jahimees peatoimetaja Ülo Kraan.

Tegemist oli loodushuviliste ja loodusfotograafide pildistusretkega Põhja-Norrasse linnukaljudele. Üks selle reisi korraldaja Val Rajasaar stuudio Viridisest käis seal ka möödunud aastal samal ajal ning talle jäid sellest retkest väga huvitavad ja kütkestavad elamused, nii et ta aasta hiljemgi soovis seda korrata ja ka järgmisel aastal on tal plaanis sinna naasta. Mulle tehti sel aastal ettepanek ja kuna töö lubas, olin pikemalt mõtlemata nõus. Esiteks sellepärast, et Põhja-Norra oli mul juba sihikul; olin seal käinud paar aastat tagasi Lõuna- ja Lääne-Norras, sain nagu öeldakse sealsest kaunist loodusest maigu suhu. Teine põhjus oli, et see polnud tavaline turismimatk. Kohale sõitsime küll nagu turistid, väikebussiga, aga edasi sihtkohast läksime mägimatkajatena täies varustuses. Seljakott, mis kaalus umbes 30 kg, kõige elamisvajalikuga turjal. Kolmas põhjus - tahtsin panna ennast proovile, kas tulen sellise retkega toime. Soliidsemas eas ikkagi. Sellelaadne viimane matk oli 13 a tagasi, vahepeal pole tegelnud spordi, tervisejooksu ega matkamisega. Linnastunud inimene - autoga tööle, autoga koju.

Põhja-Norras Syltefjordi ääres, Norra ühe tuntuma loodusreservaadi lähistel.

Kas polnud tegemist riskiga?

Oli muidugi. Oli minu poolt lubamatu ja ei soovita kellelegi, et kui aastaid on ikkagi üle 50, tuleb lasta ennast enne taolisi reise arstil kontrollida. Lootsin heale sisetundele ja juhusele.

Kas läks õnneks?

Üldiselt küll. Kartsin oma selga, kuna varem on probleeme olnud, ikkagi raske seljakott ja raske maastik, higistamine, tuuletõmbus - kartsin radikuliiti. Aga ei juhtunud midagi halba. Ka mootor-süda töötas hästi - iga 20 minuti tagant vajasid ka retkest nooremad osalejad rütmi taastamist, tehti puhkus.

Seljakoti rihmad soonisid pisut õlalihaseid ja kaelasooni, see oli aga väike asi. Tegin vea, et ei jõudnud korralikke matkasaapaid endale hankida. Pärale jõudsin parema jala all suure vesivilliga, mida tuli kohapeal ravida. Tagasiteel andis tunda parem jalg, sest aastaid tagasi tehti põlveõndla operatsioon.

Kui pika matkaga oli tegemist?

Alguses, kui kuulsin, et jalgsi tuleb matkata vaid 12 km, arvasin, et see on köömes. Kuid tegelikult oli tegemist raske maastikuga: kord jäid jalge alla suured libedad ümarad kivid, siis jälle teravanukilised kaljukivid. Kui seljas on ikka 30 kg, tuli olla eriti ettevaatlik, et mitte komistada. Läbima pidime ka kiireid kärestikejõgesid, ühel reisikaaslasel tuli seal kahjuks jääkülmas vees supelda.

Ülo Kraan: "Tahtsin panna ennast proovile - kas tulen sellise retkega toime."

Kindlasti said Norra loodusest kustumatuid elamusi?

Tõepoolest, see oli kui järg Lõuna- ja Läänepoolse Norra tundmaõppimisele, nüüd sain ka karmi põhjaloodust näha, Jäämere äärde jõuda. Enam polnud üllatuseks niivõrd fjordid ja lumised mäed, vaid linnukaljud, mida olin näinud küll loodusfilmides, kuid nüüd sain neid isegi käega katsuda. See oligi reisi eesmärk, jõuda linnukaljudeni, Norra rahvusvaheliselt tuntud linnu reservaati, seal lindude-loomade pildistamine. Laagri elu matka tingimustes on romantiline, kuid samuti tervise proovilepanek, sest talvine lumi kattis veel maad, külje all lebasid kukemarjasamblaga kaetud kivid. Muide ainus taim sel aastaajal. Meil siin varsti suvi käes, seal aga tärkasid esimesed rohulibled.

Vapustav oli fjordide ja ookeani ranniku veetaimestik - võimsad lainetavad kirevad vetikad, mõõna aegu paljandused. Vee-elustik. Rannaleiud: punased krabi koorikud, merisiilikud, põhjapõdra sarved, merikotka suled. Pildistatud sai haaravaid kaadreid kümneid filme. Eeskätt muidugi merelinde, kaljukajakaid, merikotkaid, suulusid jt. Väga dekoratiivsed olid lumepüüd, meriskid, hangelinnud, kivitäksid. Nägime rebaseid, kärpe, põhjapõtru.

Viimane suur elamus oli muidugi kodus töö ülevaatus. Tohutu hulk pilte, mis elustavad reisielamusi ja rõõm, et mu fotopank on kobedalt täiustunud töö tarbeks.

SILLE MAKSIMOV