Reform tervishoius - on see kaotus, kriis või võimalus?
(Algus 13. juuni Terviselehes)

Igakülgselt uuritud-diagnoositud patsiendid pannakse ravivajaduse järgi ritta. Infarktid, insuldid jm elu ohustavad haigused on esireas. Esimene ebaõiglus: kohest ravi vajavad patsiendid ajavad järjekorra sassi ja haige, kelle ravi hinnati vähem kiireloomuliseks, nihkub tahapoole riskiga, et ühel hetkel ta ei vaja enam kohta nimekirjas ega ravi. Teine ebaõiglus: ootenimekirjade koostamine ja töötlemine eeldab bürokraatiaaparaadi loomist, mis maksab palju aega ja raha, mida saaks kasulikumalt kasutada. Kolmas ebaõiglus: ettenägelikud arstid panevad lähitulevikus ilmselt halveneva prognoosiga haigeid enneaegselt nimekirjadesse, rikkudes sellega jämedalt võrdsuse printsiipi. Pole välistatud ka teadlikud valediagnoosid nimekirja petmiseks või garanteeritud raviaegadest möödahiilimiseks. Neljas ebaõiglus: pikk ooteaeg võib tulemuse nullida, osutuda mõttetuks. Näit gastroskoopia või halli kae puhul oodata kuni 3 kuud/2 a ? Soome arstide eetiline südametunnistus prof Risto Pelkonen ütleb: "Sabasseismine pole kokkuhoid, vaid raiskamine. Sellised nimekirjad maksavad palju aega ja raha, veelgi kallim on ootavate patsientide meditsiiniline ja sotsiaalne hooldus. Pikki ooteaegu maksavad kinni kindlustusseltsid ja haigusrahasid maksumaksjad. Taanis pääses seljaoperatsioonile kuni 3 kuu jooksul vähem kui pool ootajatest, iga neljas ootas 4-6 kuud ja iga 12. üle aasta.

83% vajas ooteajal rohkem ravimeid, 50% oli aeg-ajalt töövõimetu ja iga viies oli kogu aeg haiguslehel. Rootsis uuriti kaela- ja seljavaevustega haigeid: ooteaeg ortopeedi juurde oli 40 päeva ja 2 a hiljem sai vaid iga 8. patsient kümnest ortopeedi jutule. Sama on ravivõimlemisega: esimese 28 töövõimetuspäeva jooksul sai juhendajaga kontakti 52% suunatutest. Kokkuvõttes nenditi, et ooteaegade lühendamine annaks tunduva kokkuhoiu haigusrahade ja töölt puudutud päevade arvel.

1. järeldus: sagenevad signaalid, et ooteajad pikenevad nädalaid-kuid; näit kasvaja opereerimiseks õigel ajal haiglasse tulnud patsient isegi pärast kõiki ettevalmistusi tuli OP-nimekirjast kustutada, sest ei ole vabu kohti intensiivravi palatis.

2. järeldus: pikkade ooteaegade otsene tulemus - erakindlustusfirmade arv suurenes plahvatuslikult; 2000. a 9 kuu jooksul 30-45%. Erakindlustatu "maksab operatsiooni kinni" ja saab näit sapikivide puhul lõikusele kuni 2 nädala jooksul - Põhja-Rootsis on ooteaeg 78 nädalat.

3. järeldus: Dagens Nyheter'i andmeil viis see meditsiinitöötajate laenutusfirmade loomiseni. Puudu on ligi 600 üldarsti - tervisekeskuste tasemel hoidmiseks on provintsivalitsused sunnitud arste laenutama - laenutatud arst maksab 20 000 SEK nädalas - esmatasandi eest vastutav arst saab palka 45 000 SEK kuus. See tähendab, et Rootsi riigi kokkuhoidlikkus täna läheb kohalikele omavalitsustele homme maksma palju kordi rohkem (koonerdamine pole kokkuhoid). Norras ja Taanis on samuti arste vähe ja riik ei tee midagi olukorra muutmiseks. Sealsedki provintsid on sunnitud ostma arste teistest riikidest maksumaksjate arvel.

Tervishoiukorraldus

Soomes on see kõige detsentraliseeritum. 455 haldusüksust suurusega 1500-550 000 elanikku vastutavad ise tervishoiukorralduse eest oma vahenditest kommunaalmaksete kaudu - lisaks vähene riiklik toetus. Kehtib koduarstindus - õigusega vabalt valida mõnda muud arsti. Eraarst saab tegevuspiirkonda vabalt valita eriloata. Tervishoiule eraldatakse 7,8% SKTst. Rootsis on samuti detsentraliseeritud - finantseerivad omavalitsused regionaalsete maksete kaudu. Nad pole kohustatud ise tervishoiuasutusi üleval pidama (haiglaid, personali) - aina rohkem ostetakse raviteenuseid eraarstidelt/teenuste tootjatelt. Prooviti hooldada vanureid ja puuetega inimesi spetsiaalsetes hooldekodudes omavalitsuste vahenditest. Rootsi Tervise- ja Hooldusamet (Socialstyrelsen) ei ole erilist vahet fikseerida saanud. On teisigi uuendusi, kaasaarvatud voodikohtade drastiline vähendamine haiglates 106484st 1990.a 66045ni 1992 ja hiljem veel 16500 (25%) võrra. Kavakohaselt pidi tunduvalt paranema meditsiiniline teenindamine, suurenema patsientide valikuvõimalus ning oluliselt tõusma meditsiiniasutuste produktiivsus ja töö kvaliteet. Paraku aga langes hoopis teenuste hulk ja ka produktiivsus. Rootsi eelarvest eraldatakse praegu tervishoiule pisut üle 7% SKT-st ja see langeb pidevalt: 1981 oli see 9,5%, 1990 - 8,8%, 1998 - 7,4%. Norra on kõige tsentraliseeritum - parlament määrab plaanide suuruse ja ulatuse. Täitmist kontrollib Tervishoiuministeerium. Lisaraha võivad omavalitsused saada maksete kehtestamisega. Haiglaid on 131, valdavalt omavalitsuste omanduses, riigil on mõned suured haiglad üleriigiliste ülesannetega. Esmatasand on perearstid ja nende arvu ei piirata, lepinguid sõlmib omavalitsus. On ka kommunaalarstid. Kui on vajalik eriarsti abi või haiglaravi, tuleb enne pöörduda esmatasandi arsti poole. Eraldised SKTst on 7,9% - kuni 1990 oli 6,6%.

Säärane on siis pilt Põhjamaades. Iga riik on leidnud endale sobivaima mooduse - kõige odavama ja ökonoomsema. Kas just patsiendile kõige kasulikuma, on väga küsitav. Kõrge elatustasemega riikides võib ja saab haigestunud riigialam ehk tõesti omaosalusega ennast ravida, eelkõige erakindlustusfirmade kaudu. Palgad, pensionid ja abirahad on niivõrd kõrged, et suuri probleeme ei saagi tekkida.

Aga meil?

Meie rahva tervislik seisund jääb kõvasti maha Põhjamaade tervislikust seisundist - poliitiline ja sotsiaalne ebakindlus loob eelduse negatiivsetest emotsioonidest tekkivatele haigustele. Oleme kulmudeni täis negatiivset stressi. Positiivset stressi pelgame nagu tuld: raägime aina raskustest, vaevadest ja haigustest, kirume ja vannume üksteise võidu ja naljalt ei kiida iseennast ega ligimesi. Oleme vaprad - kannatame nii kaua kui võimalik ja läheme abi järele alles siis, kui enam ei jõua kannatada. Seepärast see, millest mujal saab lahti mõne päevaga, võtab meil mitu korda aega (ja vahendeid, ka voodikohti haiglates). Mida mujal üha tõusvas joones leevendatakse-ravitakse psühholoogiliste mõjutuste abil, kuulub meil ravimisele aina kallinevate rohtudega. Neid ei jõuta välja osta ja tihti piirdub ravi vaid rohtude väljakirjutamisega.

Voodikohtade arvu vähendamisega ei tohiks reformi alustada - enne tuleks finantseerida-välja ehitada-sisse seada järel- ja taastusravi haiglad-osakonnad-hooldekodud-sanatooriumid-vanadekodud jne. Tsiteerin veelkord prof Risto Pelkoneni sõnu: "Sabasseismine pole kokkuhoid, vaid raiskamine... " Ka Rootsis nenditi, et ooteaegade lühendamine annaks tunduva kokkuhoiu haigusrahade ja töölt puudutud päevade arvel; näiline kokkuhoid täna läheb kohalikele võimudele homme maksma mitu ja mitu korda rohkem.

Ja lõpuks provotseeriv küsimus: kas Eesti Vabariigis tõesti ei ole helgeid-selgeid päid, kes võinuks koostada haiglate ja kogu tervishoiu arengukava, arvestades seda suurt eripära, milles elame oma nõukogudeaegseid haavu lakkudes? Ükski välismaine ekspert ei suuda meid mõista ega süveneda meie tegelikkusesse, vajadustesse, kasvuraskustesse, purunevate ideaalide masendusse, süvenevasse perspektiivitusse. Kes ennast ise ei aita, seda ei aita ka Jumal taevas. Välismaiste ekspertide kasutamine maksab nii palju, et selle raha eest võinuks nii mõnegi kitsaskoha rahaga kindlustada. Teiste peale lootma jäädes uuristame ise oma jalgealust ja kui üks-kord variseme, ei tule ükski "heategija" meid uuesti jalule aitama. Praegu parseldame ennast maha odava tööjõuna - meie ülesupitamine peab aga toimuma Euronormide järgi.

BOLESLAW WEIDEBAUM